Salapärased silmad(Eesti keeles) [Lõpetatud]

40. osa

Nad mõlemad vaatavad mind ning nende pilgus on midagi, mida ma määratleda ei suuda. See on mulle ühekorraga tuttav ja samas hirmutav.

„Preili Walker, kiirustage parem. Tund on alanud,“ sõnab ajalooõpetaja rahulikult ja vahetab kiire pilgu oma kõrval seisva noormehega.

Ent tema kaaslase silmis on miski, mis ei lase mul lahkuda. Ma jään paigale ja jõllitan teda ebaviisakalt. Ka tema ei pööra pilku mujale.

„Preli Walker,“ kuulen härra Harrisoni köhatamas, kuid ma ei reageeri sellele.

Noormehe silmad on rohelised. Erkrohelised. Ma pole kunagi varem selliseid näinud. Ta vaatab pilku pööramata mulle otsa ning alles nüüd saan ma aru, et tema silmis peegeldub valu. See ja miski veel.

„Preili Walker, tund algas viis minutit tagasi,“ õpetaja ärritunud hääl kostub nagu teisest dimensioonist.

„Minge siis, õpilased ootavad,“ pomisen ebamääraselt, vaadates ikka seda noormeest.

Ta mühatab selle peale. „Ma räägin teist. Teie olete hiljaks jäänud,“ sõnab mees ning pöördub ootamatult oma kaaslase poole. „Sa peaksid parem ära minema. Sa ju näed, et see ei mõju talle hästi,“ lausub ta vaikselt.

„Ma tean,“ vastab too ja pöörab oma silmad viimaks minult talle. „See on raske,“ pomiseb noormees vaevukuuldavalt.

Kergitan kulmu ja vaatan neid kahte vaheldumisi. „Mis asi on raske?“ pärin uudishimulikult.

Kumbki neist ei vasta mulle. Nad vahetavad omavahel pilke ja vaikivad.

„Mis asi on raske?“ kordan ma mõne aja pärast oma küsimust.

Tumedapäine noormees raputab ainult pead ja langetab pilgu.

„Te olete lootusetult hilinenud. Minge nüüd,“ lausub härra Harrison selle peale konkreetselt.

Põrnitsen teda ärritunult. Ma kohtasin seda meest esimest korda alles täna, kuid mul on kohe selge, et ta ei meeldi mulle. Aga midagi on siin veel. Midagi, millest ma veel aru ei suuda saada.

„Te siis ei räägi mulle midagi?“ teen veel viimase ja juba hukule määratud katse.

„Ei,“ vastab ajalooõpetaja otsekoheselt,“ sest midagi pole rääkida.“

Millegipärast ei veena see mind ning ma silmitsen teda kahtlustavalt. „Ma ei usu,“ lausun ja pööran pilgu noormehele, kes hoiab oma pilku ikka veel maas. „Kas sina ütled sama?“ pärin ma temalt nõudlikult.

Too võpatab silmnähtavalt. „Ma...“ pomiseb ta. „Ma arvan, et...“

„Lucas, lõpeta,“ sekkub ajalooõpetaja ootamatult vahele. „Sa ei saa praegu midagi teha.“

Lucas?

Ma võin kihla vedada, et olen seda nime kusagil kuulnud. Kui ma ainult suudaksin meenutada, kus.

„Aga millal siis?“ küsib Lucaseks nimetatud ajalooõpetaja käest. „See on nii talumatu,“ lisab ta mulle otsa vaatamata.

„Praegu pole õige aeg sellest rääkida,“ vastab härra Harrison ning vaatab minu poole. „Preili Walker, ma saadan teid nüüd tundi,“ lausub ta mulle. „Või leiate klassi ise üles?“ pärib ta irooniliselt, sest me seisamegi tegelikult kunstiklassi ees.

„Saan ise hakkama,“ vastan jäiselt ning vaatan viimast korda Lucase poole, enne kui klassi sisenen.

Kunstiõpetaja ei tee mu sisenemist märkamagi, ainult Jordan kergitab kulmu, kui ma tema kõrval istet võtan.