Salapärased silmad(Eesti keeles) [Lõpetatud]

21. osa

Keira lamab seal ning ta on vaevu ära tuntav. Tema põsel ilutseb sügav haav ning tema laup on kuivanud verega koos. Ka käsivarrel on haav, mis näeb kohutav välja. Näen, kuidas ta vaevaliselt hingab ning mustade juustega neiu, kummardab nuuksudes tema kohale.

„Kõik saab korda, ma luban,“ lausub ta, hääl sosinast vaevu valjem.

Keira püüab vapralt naeratada, kuid sellest ei tule midagi välja. „Sarah,“ suudab ta ainult sosistada.

Sarah ehk siis mustade tüdruk, korrutab paaniliselt:“ Kõik saab korda, kõik saab korda.“

Ma ei saa aru, miks keegi midagi ei tee või abi ei kutsu, kuid ma ei julge seda küsida ka. Lucas pühib mu põselt üksiku pisara, mille olemasolu ma tähele pole pannud ning vaatab siis sõnatult Keirat.

„Lucas, ma arvan, et sa peaksid Claire'i siit ära viima,“ lausub Tyler vaikselt, vaatamata mulle otsa.

„Aga ma...“ üritan protesteerida, kuid jään vait, kui Tyler saadab mulle hoiatava pilgu.

„Claire...oli..tore kohtuda,“ pomiseb Keira läbi raskuste ja suudab oma näole hetkeks naeratuse ilmutada.

Ma ei tea, mida talle vastata, kuid mulle ei antagi selleks aega, sest mu pilk hakkab häguseks minema. Viimane, mida ma näen on nuuksuv Sarah ning äärmiselt tõsise ilmega Tyler.

Tunnen, kuidas ma olen oma pehmes voodis, kuid ei jaksa silmi lahti teha. Keegi paneb mulle teki peale ning istub hetkeks minu voodi äärele.

„Jää nüüd rahulikult magama,“ kuulen vaevu Lucase häält, enne kui uni minust võitu saab.

Kui ma viimaks silmad avan on päike juba kõrgel ning esimesel hetkel on see mu silmadele väga valus. Kissitan silmi ning tõusen voodis istukile. Minu pilk langeb mu jalas olevatale teksadele ning hetkeks kortsutan ma kulmu, püües aru saada, miks ma nii magama heitsin. Siis mulle meenub...

Keira...Ja see, kuidas teised käitusid. Nad ei kutsunud abi, vaid seisid seal ja ei püüdnud Keirat kuidagi aidata. See tundub mulle väga kummaline.

Heites pilgu mobiilikellale, jahmun hetkeks. Kell näitab kella kahte päeval ja ma olen suutnud terve koolipäeva maha magada. Aga tegelikult see ei huvitagi mind. Ükskõik, kui palju õpetajad ka ei rõhutaks, et kool on kõige tähtsam, siis ma lihtsalt ei usu seda. Mis kasu on koolist saadud teadmisest kasu, sellises olukorras nagu praegu? Või mitte päris praegu. Ma mõtlen üldiselt. Kogu see roheliste silmadega isikute asi, Michael, Keira. Kuidas oleks matemaatika mind aidanud sealt hoonest eile välja pääseda? Mitte kuidagi...või ma ei suuda seda lihtsalt välja mõelda.

Vaatan mõne aja sihitult lakke ja ootan midagi. Ma ei tea, mida täpselt, kuid ma tean, et midagi peab juhtuma. Varsti. Seda ütleb mu sisetunne ning tema juba ei valeta.

Kolm minutit hiljem, marsib Lucas minu tuppa. Just nimelt marsib. Ta tuleb alumiselt korruselt, mida ta kunagi ei tee ning avab kolinal minu toa ukse.

„Claire, siin sa oled,“ lausub ta kuidagi kummaliselt ja komberdab minu tuppa.

Tema nägu on erakordselt kahvatu ning tema rohelised silmad on tuhmunud. Noormehe soeng, mis on alati täiuslikult korras on seekord sassis. Tundub, et ta on vist peegli ära kaotanud.

Noormees kõnnib ebakindlalt minu voodini ning viskub seejärel sinna. Nihutan ennast temast kaugemale ning silmitsen teda ebalevalt.

„Kuidas Keiraga on?“ pärin mõne hetke pärast kõheldes.

Lucas pomiseb pead tõstmata:“ Ära küsi palun selle kohta. Ma ei suuda sellest praegu rääkida.“

Teen nagu ta palub, kuid mu hinge närib mõte, et midagi on väga valesti.