Salapärased silmad(Eesti keeles) [Lõpetatud]

28. osa

Niisiis, keegi tahab mind tappa...Kummaline, aga need sõnad ei mõju mulle eriti. Tähendab, ma olen küll veidi närviline, aga inimene, kes kuuleb just, et teda tahetakse tappa, peaks minu arvates olema oluliselt teistsugune, kui mina hetkel. Olema hirmunud näiteks ja paluma Lucaselt kaitset. Ent mina lihtsalt jõllitan noormees ning isegi mu süda lööb jälle normaalselt. See on järjekordne tõestus sellest, et ma lihtsalt pole normaalne inimene...

„Claire, kas kõik on korras?“ pärib korraga Lucas uurivalt ja puudutab mu kätt.

Ärkan oma painavatest mõtedest ja vaatan talle otsa. „Ma arvan küll,“ pomisen, kuid arvatavasti kõlab mu hääl kummaliselt, sest noormehe pilk on endiselt minul.

Lucase pilk on veider ning sellele järgnev naeratus on ilmselgelt sunnitud. „Muidugi ei saa sinuga kõik korras olla, pärast seda, kui ma...ütlesin seda, mida ma ütlesin,“ lausub ta kiiresti ning kortsutab seejärel kulmu. „Ja ma ei saaks sulle öelda, et unusta see ära, sest..“ Ta jätab lause lõpetamata, kuid ma mõistan teda.

„Räägi veel Elizabethist ja Rileyst,“ palun teda, samas kaheldes, kas ta seda tõesti teeb.

Lucas ohkab. „Ma leian, et ma olen sulle täna piisavalt rääkinud,“ teatab ta mulle, kuid ei vaata mulle enam otsagi. „Sa peaksid parem magama minema,“ soovitab ta tõsiselt.

Jõllitan teda uskumatu pilguga. „Magama minema? Kuidas ma saaksin, kui päike särab nii eredalt?“ pärin pead raputades.

Lucas muigab. „Claire, see päike on ainult illusioon,“ lausub ta minu üllatuseks. „Tegelikult on kell umbes kaks öösel,“ lisab ta ning turtsatab mu nägu nähes.

„Mida sa mõtled, kui sa ütled, et see on illusioon?“ nõuan noormehelt ja tõusen põrandalt, minnes akna juurde, et päikest lähemalt uurida.

Kuulen, kuidas Lucas mu selja taga uuesti turtsatab. „See tähendab, et ma tegin selle ise ja see on täpselt nagu päris, seega ma ei...“

Katkestan tema lause järsult. „Mida sa nüüd sellega tahad öelda? Kuidas on võimalik päikest ise teha?“ küsin hämmeldunult ja vaatan vaheldumisi päikest ja Lucast.

„Nagu ma ütlesin, siis sa näed praegu illusiooni, mille ma sinu jaoks lõin,“ üritab Lucas mulle selgitada. „Ma lihtsalt mõtlesin, et kui sa pead pimedusse naasma, siis oleks sul mõnevõrra raskem,“ jätkab ta ja ma olen veelgi rohkem segaduses.

Kortsutan kulmu. „Kas sa saad päikese siis...ära kaotada?“ pärin uudishimulikult.

Lucas muigab kergelt. „ Mitte päris seda,“ lausub ta õlgu kehitades. „Ühel päeval räägin ma sulle sellest kõik,“ lubab ta mulle.

Silmitsen teda kahtlevalt. „Kui siis juba hilja pole,“ sõnan mõnevõrra süngemalt, kui ma plaanisin.

Noormehe nägu tõmbub pilve. „Claire, kõik läheb hästi,“ ütleb ta ägedalt. „Ära üldse mõtle sellele, et midagi juhtub,“ lisab ta karmilt.

See ei rahusta mind põrmugi. Ma isegi ei tea, mis juhtuda võiks. Peale mu tapmise muidugi, aga tapmise põhjusest pole mul eriti ei aimugi. Jah, siin ma nüüd olen ja arutan endamisi, kes ja miks mind tappa tahab. Millal ma küll selliseks muutusin?

„Niisiis, mine nüüd magama,“ palub noormees. „Homme räägime edasi,“ lausub ta ning ta ilme on sama karm, kui enne.

Pööritan silmi ja tahan talle midagi päikese kohta öelda, kuid enne, kui ma seda teha jõuan, saabub pimedus. Päikese asemel on kuu ja Lucas on läinud.

Nüüd ei jäägi mul muud üle, kui teha nii nagu ta ütles, sest nagu selgus on kell kaks öösel ja minu äratus on juba paari tunni pärast. Mõeldes sellest, kui uimane ma hommikul olen, poen ma voodisse ja soovin, et uni tuleks kiiresti. Üks kord elus, mu soov täitubki.