Salapärased silmad(Eesti keeles) [Lõpetatud]

42. osa

Kui ma silmad avan, paistab päike mulle eredalt näkku, sundides mind silmi kissitama. Järgmisena üritan ma voodist tõusta, kuid vajun vaikse valuoiatusega tagasi. Mu pea valutab hullupööra ning ainus, millele ma sel hetkel mõelda suudan, on mu peavalu tabletite asukoht ja see, et ma ei suuda püsti tõusta, et neid võtta. Kirjutuslaua ülemise sahtlini on mu  voodist umbes  meeter, kuid ma ei suuda end nii paljugi kokku võtta. Sulen lootusetult oma silmad ning lihtsalt laman seal. 

Peavalu takistab mul mõtlemist üsna edukalt, kuid mitte täielikult. Väga ähmaselt meenub mulle, et alles hiljuti polnud ma siin toas üksi. Kellegi hägused piirjooned on siiani mu silme ees, kuid seda isikut ei suuda ma täpsemalt meenutada. Mu peast oleks nagu midagi olulist puudu. Ilmselt pean ma selles oma peavalu süüdistama. 

Umbes tunni aja pärast, hakkab see viimaks taanduma. Selleks ajaks olen ma parajas segaduses, sest mulle ei meenu, mis päev täna on ega ka see, kes minu toas eile oli. Ausalt öeldes, kahtlustan ma ainult seda, et peaksin hetkel koolis viibima. 

Kulmu kortsutades tõusen viimaks voodist ning vahetan triibulise pidžaama, teksade ning halli pusa vastu. Seejärel suundun vannituppa hambaid pesema. Seda tehes pööran tähelepanu oma silmadele, mis mind võpatama panevad. Hallidel silmadel on juures roheline varjund ning ma pole päris kindel, kas need on alati sellised olnud. Pilgutan neid paar korda, kuid need jäävad muutumatuks. Hall ja roheline, esimest neist on muidugi suuremal määral. 

Õlgu kehitades väljun mõni hetk hiljem vannitoast. Tegelikult on halli ja rohelise kombinatsioon päris põnev, iseasi on see, kuidas need selliseks muutusid. 

Tagasi oma tuppa jõudes peatub mu pilk poolavatud kirjutuslaua alumisel sahtlil, mida ma enne ei märganudki. Kulmu kortsutades kõnnin selleni ning tõmban sahtlit veelgi rohkem lahti. See on peaaegu täiesti tühi, sisaldades vaid mõnda ebavajalikku asja, mida ma mingil põhjusel pole ära visanud. Seal hulgas on seal ilmselt märkmikust rebitud tühi paberileht, katkine peegel ning lõhnaõli pudel, mis paistab tühi olevat. Kõik äärmiselt ebahuvitavad asjad, kuid ometi on see sahtel ilma minu kaasabita avatud ja teatavasti ise need ei avane. 

„On seal midagi põnevat?“ kostub ootamatult minu selja tagant kellegi hääl. 

Mu polnud samme kuulnud ning olles veidi ehmunud, pööran ma end ringi. Ma seisan silmitsi blondi noormehega, kelle puhul olen ma veendunud, et me oleme kohtunud, kuid ma kardan, et ma olen temaga seoses midagi unustanud. 

Raputan pead, seirates teda kõhklevalt. „Kas sa oled Michael?“ küsin viimaks ebalevalt. 

Noormees võpatab vaevumärgatavalt ning kinnitab oma pilgu mulle. „Kas sa endiselt ei mäleta?“ pärib ta ning pettumus ta hääles on selgesti tuntav. 

Silmitsen teda hoolikalt ning suure pingutuse tulemusena meenuvad mulle üksikud mälupildid temast. 

„Me ei saa hästi läbi,“ vastan, silme ees pilt, kui ma tema peale mingil põhjusel karjusin. 

Selle peale ei ütle ta mõnda aega midagi, vaid kortsutab ainult kulmu. „See ei ole minu süü,“ sõnab ta viimaks. „Mina olen algusest peale üritanud sinuga hästi läbi saada, aga sina tõrjud mind,“ lisab ta pead vangutades. 

Kergitan kulmu. „Kui suur osa sellest lausest tõsi on?“ küsin kahtlevalt, omades temast vaid ähmast arvamust. 

„Kõik, viimne kui üks sõna,“ libiseb vastus kiiresti üle tema huulte. 

Ma pole endiselt selles veendunud. Sulgen hoolikalt sahtli, istudes seejärel tagasi voodile ning vaatan teda uuesti. 

Michaeli õlad  rohelise pluusi all on pinges ning see reedab, et ta on ärritunud, kuid kuidagi muud moodi see välja ei paista. Tema näoilme paistab rahulik ning ta toetab end minu toa seina vastu.