Salapärased silmad(Eesti keeles) [Lõpetatud]

29. osa

Jõllitan Elizabethi kohkunult ja pomisen omaette, samal ajal, kui tema silmitseb mind uurivalt ning noogutab siis endamisi. Neiu viipab käega, et ma istuksin tema vastu ning ma vabanen oma kummalisest tardumusest, kuid tema jõllitamist ma ei lõpeta.

„Ma...ma ei saa aru,“ pomisen peaaegu hääletult. „Sa ei saa siin olla.“

Elizabeth naeratab. „Ma ei saagi, aga ometi...ma olen,“ lausub ta rahulikult.

Kergitan kulmu ning silmitsen teda kahtlustavalt. „Kas ma olen hull? Kas ma kujutan seda ette?“ pärin veidi hirmunult, kuid sisimas tean, et see pole tõsi.

Neiu raputab pead. „Seda on keeruline seletada,“ alustab Elizabeth aeglaselt. „Meie vahel oleks justkui side,“ lausub ta mõtlikult. „Ma usun, et sulle on minust räägitud,“ märgib ta ning vaatab mulle otsa.

Noogutan peaaegu märgamatult. „See talisman...“ sõnan vaikselt,“ tänu sellele nägin ma sind ja...ja Rileyt.“

Elizabethi pilgus peegeldub nüüd midagi, mida seal varem polnud. Igatsus. Neiu ohkab vaikselt, meenutades väga vähe seda inimest, keda ma mitmeid kordi talismani abil näinud olin. Kõrgi ilmega tütarlaps on kadunud ning asemel on habras neiu ning kelle silmad on hallide asemel, erkrohelised.

„See ei lähegi kunagi üle,“ pomiseb ta sosinal ning tõstab seejärel pilgu. „Ma teadsin, et see talisman midagi teeb, kuid mul polnud aimugi, mida täpselt,“ sõnab ta ning lükkab oma näo ette vajunud blondi juuksesalgu eest.

„Aga ma ei tea kõike,“ lausun veidi närviliselt, sest ma pole jõudnud veel otsusele, kas tema siin olemine tähendab head või halba.

Elizabeth noogutab ning paistab eemalviibivat. Mulle tundub, et ta mõtleb ikka veel Rileyle. Tema pilk on suunatud nüüd aknast välja ja ta vaikib mõnda aega.

„Ma tegin otsuse, mis hävitas minu elu,“ sõnab viimaks, mulle otsa vaatamata. „See hävitas Riley elu ja purustas kõik,“ ütleb ta, hääles kõlamas valu. „Minu ja Riley kohtumist poleks tohtinud olla. Me poleks tohtinud üksteist armastada,“ lausub ta meeleheitlikult ja vaatab mulle otsa. Tema silmad on pisarais. „Ma ei tahtnud seda, ma ei tahtnud,“ pomiseb ta ning hetkeks näeb ta välja nagu hullumeelne. Kuid hetke pärast ta rahuneb. „Ma oleksin võinud tal minna lasta, aga ma ei suutnud. Temas oli midagi, mis mind kinni hoidis,“ tunnistab ta nõrgalt. „See oli nii vale, aga samas nii õige,“ lisab ta ning hetkeks ilmub ta näole naeratus, mis kustub koheselt.

Kergitan kulmu. „Mida sa tegid?“ pärin, lootustega, kuulda midagi, mida ma juba kuulnud pole.

Elizabeth pühib pisaraid ja ei pane mu küsimust tähelegi. „Minu vanemad...minu pärisvanemad, ütlesid, et see on lihtne, aga polnud,“ sõnab ta, hääl viimaste sõnade ajal valjenemas. „Ma poleks tohtinud neid usaldada, aga nende mõte näis nii ahvatlev. Ma võisin alatiseks Rileyga jääda,“ lausub ta nuuksudes. „Kõik läks valesti ja ilmselgelt nad teadsid, et see nii läheb,“ jätkab ta süüdistavalt, vaadates minust mööda.

Vaatan teda hämmeldunult ning vägisi tahab muie minu näole tikkuda, sest oma kleidi ja soenguga, ei sobi Elizabeth sugugi minu kahekümne esimese sajandi stiilis tuppa.

Ent järgmisel hetkel vaatab Elizabeth mulle otsa. „Claire, sa ei tohi sama viga teha,“ ütleb ta tungivalt. „Sa ei või minu vigu korrata. Kui sa seda teed on kõik läbi,“ sõnab ta ning pühib samal ajal oma pisaraid.

Kortsutan kulmu ning vaatan teda arusaamatult. „Aga ma ei teagi, mida sa tegid,“ tuletan talle meelde.

Tütarlaps raputab pead. „See pole praegu oluline. Tähtis on see, et sa teeksid õige valiku,“ seletab ta mulle.