Salapärased silmad(Eesti keeles) [Lõpetatud]

36. osa

„Mis juhtus?“ pärin ma istukile tõustes ning vaatan mõlemale noormehele kordamööda otsa.

„Sellest räägime hiljem,“ alustab Lucas, kuid Michael lõikab talle järsult vahele.

„Hiljem pole enam aega,“ lausub noormees teravalt ning tema roheliste silmade pilk on väga vihane. „Me oleme juba piisavalt aega kaotanud,“ lisab ta tuliselt ning vaatab Lucasele otsa. „Sa oled piisavalt kaua Claire'i eluga mänginud.“

Lucas lööb pilgu maha. „Michael,“ sõnab ta vaikselt,“ ma pole seda kunagi teinud.“

„Ei ole. Kas tõesti?“ lausub Michael valjult. „Võib-olla pole sa seda päris tahtlikult teinud, aga Joseph. Sa kuulad koguaeg teda ja me mõlemad teame, et Claire pole tema jaoks kõige tähtsam.“

Siiani olen ma poiste vestlust vaikides jälginud, kuid nüüd tunnen, et pean vahele sekkuma.

„Millest te räägite?“ pärin uudishimulikult ning noormehed vaatavad taas minu poole. „Mida sa Josephist rääkisid?“ küsin, vaadates ainult Michaelile otsa.

Näen silmanurgast, kuidas Lucas pead raputab, kuid Michael ei tee temast välja. „Josephi jaoks on Nora...see tähendab sinu ema kõige olulisem,“ teatab noormees. „Ta kaitseb sind ainult Nora pärast,“ lisab ta ning tema hääl kõlab põlastavalt.

Jõllitan teda mõne hetke vaikides ning mu pähe tungib üks väga häiriv mõte, mille kohta ma ei söanda kummaltki noormehelt küsida. Ma loodan siiralt, et see, mida ma arvan pole tõsi.

„Ja miks teie mind kaitsete?“ küsin selle asemel. „Kas teil on ka mingid tagamõtted?“

Lucas on esimene, kes mulle vastab. „Me kaitseme, sest me hoolime sinust,“ lausub noormees mulle otsa vaadates ning mulle meenub meie hetk, mille Michael ära rikkus.

Michael noogutab Lucase sõnade peale. „Seekord on tal õigus,“ nõustub ta.

Kergitan kulmu ning silmitsen Michaelit skeptiliselt. „Kas sa tõesti tahad väita, et sul pole tagamõtteid?“ pärin kahtlevalt. „Kas sa seda mäletad, kuidas sa sõrmust minu käest tahtsid?“

Noormehe nägu tõmbub seda kuuldes süngeks. „Siis oli kõik teistmoodi,“ pomiseb ta pahuralt. „Minu prioriteedid on muutunud.“

„Nüüd olen mina sinu põhieesmärk?“ pärin sarkastiliselt.

Michaeli näole ilmub kummaline ilme, mis muudab mu ärevaks. „Võimalik,“ lausub ta napilt, ent tema pilgus on midagi veidrat.

Lucas köhatab ning ma pööran end aeglaselt tema poole. „Claire, tegelikult tahab su ema sind näha. Ta on sind juba kaua oodanud,“ lausub noormees ning tema hääl kõlab veidi närviliselt.

Kergitan kulmu. „Kas tõesti? Ja kaua olen mina oodanud, et ta koju tuleks?“ küsin ärritudes. „Mu isa on tema pärast nii palju kannatama pidanud,“ lisan ning järgmisel hetkel tean, et pisarad pole enam kaugel.

Ma igatsen oma isa pööraselt. Ma isegi ei tea, kui kaua ta ilma minuta on hakkama saanud. Mul pole aimugi, kas ta näeb mind. Ja kui seda ei juhtu, siis kas ta saab teada, mis minuga juhtus?

Ja nad on kohal. Pisarad. Alguses on neid üks, siis kaks, kolm...Mõne hetke pärast on neid juba loendamatu hulk. Läbi pisarate, kuulen Lucase ja Michaeli pominat, kuid ei suuda neile otsa vaadata. Ma ei mõtle selle peale, mida nad minust arvavad ning olen tänulik,et nad lasevad mul end tühjaks nutta, tulemata mind lohutama. Ma ei taha kuulda, et kõik saab korda, sest me ei tea seda ning oletused ja lootused ei aita kedagi.

Ma ei tea, kui kaua ma nutan ning sellel pole tähtsust, kuid ühel hetkel saavad pisarad lihtsalt otsa ja kõik on möödas. Tõstan pilgu ning vaatan oma kahele kaaslasele otsa. Mõlema ilmelt paistab kergendus.