Salapärased silmad(Eesti keeles) [Lõpetatud]

3. osa

Noormees vaatab mind sõnatult ja tema ilme ei tõota head. Ta tõuseb aeglaselt toolilt püsti, kohendab oma tumedat juuksesalku ja kõnnib peaaegu hääletult minu ette.

„Kes sa oled?“ kordab ta oma küsimust.

„Claire Rose Walker,“ vastan, teades väga hästi, et mitte seda ta ei taha teada.

Ta astub mulle sammu lähemale, seistes otse minu ees. Vaatan tema tumerohelisi silmi ja löön siis pilgu maha. Ma pole kunagi neile otsa vaadanud ja nüüd. Tema pilk põletab. Tunnen lausa füüsiliselt, kuidas see mulle haiget teeb. Tunnen seda isegi siis, kui ma talle otsa ei vaata. Tema vaatab mind.

„Hea küll, sinu nimi on Claire,“ sõnab ta veidi kähedalt,“ aga kes sa oled? Tavalised inimesed ei näe meid.“

Püüan temast mööda minna, ent ta seisab mul kindlalt ees. Mul ei jää muud üle, kui koha peale jääda ning tema põletavat pilku taluda. „Keda sa mõtled „meie“ all?“ pärin teravalt.

Noormees naerab lühidalt ja ebameeldivalt. „Sa peaksid seda teadma.“

„Ma ei tea, tõesti ei tea,“ sõnan sosinal ja tunnen, et kui ma pean kauem tema pilku taluma, siis ma lihtsalt minestan.

Noormees astub sammu kaugemale ja nüüd suudan talle taas otsa vaadata. „Sa ei tea?“ küsib ta karmilt.

Raputan pead, suutmata midagi rohkemat lisada.

Kutt ei paistnud mind eriti uskuvat, kuid tema ilme oli mõnevõrra leebem, kui enne. „Kui kaua sa meid näinud oled?“ päris ta, hääles kõlamas siiras uudishimu.

„Piisavalt kaua,“ sõnan vaikselt.

Noormees kergitas kulmu. „Ja sul pole tõesti aimugi?“ küsib ta veidi umbusklikult.

„Aimu millest?“ pärin kiiresti, lootuses, et ehk saan viimaks ometi nende roheliste silmadega inimeste kohta midagigi teada.

Ent ta vaatab hoopis ootamatult kella ning raputab seejärel pead. „Küll, sa veel kuuled sellest,“ jõuab ta veel lausuda, enne kui kaob.

Hetke pärast on klassiruum täitunud tavapärase kisaga ning leian end oma tavapärasel kohal, Emily kõrval istumas. Toetan pea kätele ja püüan mõelda, mis äsja juhtus. Roheliste silmadega noormees pani kõik peale minu tarduma ja põletas mind oma pilguga. Kõlab kui unenägu. Õudusunenägu.

„Hei, Claire, mis sinuga kehalises juhtus?“ kuulen tunni lõppedes Tessa pilkavat häält. „Kohtusid kummitusega?“

Võpatan kergelt, kuid ei vasta Tessale sõnagi ja kõnnin minema, kuuldes vägagi hästi selja tagant kostuvat naeru.

Kõnnin mõttesse vajununa mööda koridori, teadmata täpselt kuhu minna tahan. Viimaks märkan koridori kaugemas otsas, aknalaual istumas Mayat ja kõnnin temani. Mind nähes neiu võpatab hetkeks, kuid ei lähe kuhugi. Istun tema kõrvale ja vaikin. Tunnen Maya häbeliku pilku endal, kuid ei tea, kas ja mida talle öelda. Ma olen Mayaga nende aastate jooksul vaevalt mõne sõna vahetanud ja olen pealt vaadanud, kuidas Tessa temaga käitub. See pole hea tunne. Ma tahaksin talle midagi lohutavat öelda, kuid mu mõtted on nii sassis, et praegu ma seda ei suuda.

„Kas sul on kõik korras?“ kuulen mõne aja pärast Maya tasast häält ja üllatun. Ma pole vist kunagi Mayat ise vestlust alustamast kuulnud.

Pööran end tema poole ja vaatan tema soojatesse tumepruunidesse silmadesse, tahtmatult naeratan talle. „Kõik pole korras, aga see on täiesti talutav,“ lausun mõtlikult. See pole just päris õige. Mul on tunne, et õigepea lähen ma hulluks. Mayale ma sellest rääkima ei hakka. Ta ei saaks aru. Keegi ei saaks.