Salapärased silmad(Eesti keeles) [Lõpetatud]

30. osa

„Kurat!“ on esimene sõna, mida kuulen, kui maailm peaks taas normaalne olema, kuid silmi ma siiski ei jaksa veel avada, et seda kontrollida. Laman millelgi pehmel, arvatavasti madratsil ning kuulatan.

„See poleks pidanud nii minema,“ järgneb sellele kohe.

„Lõpeta ära nüüd,“ kuulen kedagi teist rääkima hakkamas. „Keegi meist ei teadnud, et kolmekesi koos mõjume me niimoodi,“ lausub keegi tujutult.

Üks neist kahest kõnnib edasi tagasi ning sõnab mõne hetke pärast:“ Aga me oleksime pidanud seda siiski oletama.“

Tunnen ilmeksimatult need kaks häält ära. Lucas ja Michael, kes vähemalt hääletoonide järgi otsustades paistavad olevat üsna halvas tujus. Ilmselt minu pärast, kuid mul pole ikka veel jõudu, et neile öelda, et nad vait jääksid.

„Kõike ei saa ette näha,“ vastab Michael Lucasele väsinult. „Mõnikord võime me eksida.“

„Asi ongi selles, et me ei tohi eksida,“ nähvab Lucas valjult ning tasandab kohe oma häält. „Üks viga võib meile palju maksma minna.“

Kuulen, kuidas Michael üsna minu lähedalt, turtsatab. „Me oleme kõik teinud tuhandeid vigu, aga me oleme siiani kõik elu...,“sõnab ta alguses lõbusalt, kuid viimane sõna jääb poolikuks ja ta jääb järsult vait.

„Sa said ise ka aru, et kõik mitte,“ lausub Lucas süngelt.

Michael köhatab ja pomiseb midagi, mis kõlab nagu vabandus. „Igatahes, kas ta ärkama juba ei peaks?“ pärib ta mõne hetke pärast teemat vahetades. Ilmselgelt käib see minu kohta.

„Ma ei tea,“ vastab Lucas ning tema hääl kõlab lootusetult. „Viimased päevad on läinud nii nagu nad ei oleks pidanud minema,“ tunnistab ta ausalt. „Kogu see Elizabethi asi viib mind ahastusse. Ma ei suuda ette kujutada, kuidas Claire sellega toime tuleb, kui isegi mul on sellega raskusi,“ lisab ta pettunult.

Michael toob kuuldavale midagi naeruturtsatuse sarnast. „Ära muretse, Claire on tugevam, kui sa arvad. Kui me kõik arvame,“ sõnab ta ning ta hääles on tagasi endine lõbusus.

Naeratan nende sõnade peale tahtmatult ning otsustan magamise teesklemise lõpetada. Avan aeglaselt silmad ning tõusen istukile. Ruum, kus ma viibin on suur, valgete seintega ning ilma akendeta. Toas põleb miski, mis annab rohelist valgust.

Koheselt pöörduvad noormeeste pilgu minule. Lucas, kelle tumedad juuksed on erakordselt jätab Michaeli sinnapaika ning kiirustab minuni.

„Kuidas sul on?“ pärib ta murelikult.

„Hästi,“ vastan, kuid mu hääl kõlab ootamatult nõrgalt.

Lucas raputab aeglaselt pead ning heidab pilgu Michaelile, kes jälgib meid eemalt. „Selles ma kahtlen,“ lausub pilku uuesti minu peale pöörates.

Michael kaugemal mühatab. „Lase neiul ikka ise otsustada, kuidas ta end tunneb,“ sõnab ta, kuid ei vaata meile otsa.

Lucas pööritab silmi ning keerab Michaelile selja, keskendudes ainult mulle. „Kas sa tõesti tunned end hästi?“ pärib ta kahtlevalt.

„Jah,“ pomisen kärsitult ning üritan püsti tõusta sellel madratsilt, kuhu mind pandud on.

Kuid kahjuks see ebaõnnestub. Vajun sellele tagasi ning oiatan vaikselt valust. Mu pea pea valutab põrgulikult.

Lucase ilme muutub veelgi murelikumaks ning ta kummardub mulle lähemale. „Mis on?“ pärib ta vaikselt.

„Mu pea,“ suudan vaevu pomiseda. „See valutab pööraselt,“ lisan ning sulgen silmad.