Kaunis enesetapp

19

Hingasin värinal sisse ja kukkusin põlvili põrandale, libistades kätt läbi oma lokkide.

Jaeli tuba oli lihtsalt... lihtsalt täiesti hull, kõik oli pahupidi pööratud, hullemini kui minu tuba täna. Igal pool olid mingid paberid laiali, voodi oli sassis, riietekapp oli peaaegu tühi, aken oli avali lahti jäetud ja mis kõige hullem, laual oli nuga, mis tundus verine ja seal olid verepritsmed nii laual kui seintel ja... ja...

Ma tõstsin oma pea kõrgemale ja tõusin püsti ja keerutasin end keset tuba aeglaselt ringi. Seinu katsid erinevad kirjad, aknalaual vedelesid tühjad graffiti aerosooli purgid...

Ma ei taha enam elada...

Ma ei taha enam elada...

Ma tahan olla õnnelik...

Tahan armastada end...

Tahan leida end...

Ma tahan pääseda...

Aidake mind!

Mu elu on lihtsalt kole segadus...

Palju teisi kurbi lauseid oli veel seintel, kuid siis leidis mu pilk neoonroosa noole, mis näitas lauale, kus paistis teiste paberite seast roosa markeriga kokku tehtud ümbrik.

Lähenesin lauale ja vältides verd ja nuga, võtsin omanimelise õhukese ümbriku kätte ja lahkusin sellest segasest toast, kus elas kunagi segane kuid nii kaunis tüdruk...

Ei tea, kus ta oli?

Panin kirja omale põue ja panin välisjalanõud jalga, ning vaatasin korraks kööki, kus see vana, nukker mees laua taga istus ja mingit vanaaegset laulu raadiost kuulas.

"Kas te teate?" küsisin igaksjuhuks.

"Jah," vastas ta vaikselt, hoides pilgu oma kätel. Tema nukker ilme purustas mu südame ja ma oleks tahtnud teda kallistada, aga ma ei suutnud end liigutada.

"Mul on kahju."

"Minul mitte..."

"Miks?" küsisin üllatunult.

"Ta oli alati unistanud seiklustest, oli alati unistanud, et kunagi jookseb ta inglitega üheskoos mööda pilvepiiri ja püüab langevaid tähti. Kes teab, võib-olla ta praegu teebki seda. Ja mul on ta üle hea meel... Ta unistus täitus,"  kehitas ta õlgu ja tõstis hetkeks pilgu ja vaatas oma murtud silmadega mulle otsa.

Pöörasin pilgu ära, valu nendest kiirgas nii tugevalt mulle vastu, et ma tundsin seda lausa füüsiliselt.

"Võib-olla ta naaseb kunagi..."

"Võib-olla."

Ma ei mäletagi täpselt, kuidas ma sellest uksest väljusin ja kas ja mida ma hiljem Jaeli isale öelnud olin, kõik oli justkui udus.

Mäletan vaid seda, kuidas jäin Jaeli maja kõrval olevale külmale murulapile istuma ja vaatasin üles taevasse.

Päike oli loojumas ja maalis taeva punakasroosaks, mis paitas mu silmi.

Mul oli kurb, aga samas kuidagi vaba tunne.

Ma uskusin, et Jaeliga saab kõik korda. Ta oli tugev ja aus tüdruk, ta polnud kunagi kaotaja või nõrk. Temas oli midagi, mis pani sind tema möödudes talle järele vaatama. Midagi, mis tekitas tunde, nagu sa elaksid kõike tagurpidi...

"Jael," ohkasin pead raputades ja neratasin kergelt, "sa oled lihtsalt imeline tüdruk."

Täna ma nutta ei tahtnud, täna ma kurvastada ei tahtnud, täna soovin ma, et kõik Jaeli unistused täituvad ja ta leiab iseenese ja võib-olla... ainult natuke... loodan ma, et ta naaseb kunagi ja räägib oma hulludest seiklustest ja poistest, keda ta kohtas ja tüdrukutest, kelle südameid ta murdis ja nendest, kes tema südame murdsid ja igasugustest huvitavatest jalutuskäikudest ja kohtadest, kus ta teiste tähelepanuta rändas ja... sellest kindlast inimesest, kes ta lõpuks peatas.