Kaunis enesetapp

26

Säravate akendega koolihoone ootas meid, kutsudes oma avatud ustest sisse kaunitesse kleitidesse ja ülikondadesse riietatud paare.

True tahtis mulle ise autoukse avada nagu tõeline härrasmees aga ma jõudsin meelega enne ise ukse avada ja sellest välja astuda, hoides kleiti natuke kinni, et see kuskile kinni ei jääks.

True vaatas mind solvunud pilguga ja pani oma käe valmis, et ma võtaksin sellest kinni aga ma kõndisin kleidisaba kandes temast kui tühjast kohast mööda. Natuke parem tunne oli, kui sain Truele tagasi teha.

"Kas sa jäädki nüüd jonnima?" kiirustas True mulle järgi.

"Kas sa jäädki nii vastikult käituma?" küsisin vastu, hetkekski peatumata.

Mõned, kes polnud veel sisse läinud, vaatasid mind ja Trued koomilise pilguga. Alati teistega vastikult käituv kutt jooksis lõikearmide ja katkise hingega tüdrukule järgi. See oli nähtus, mida ei saanud iga päev näha.

"Ma lihtsalt ei taha uskuda seda jama, mida sa suust autos välja ajasid!"

Avasin vihaselt kooliukse ja pressisin end õpilaste vahelt mööda, et sooja saada. Mitte ainult õueõhk ei külmetanud mind, oma osa andis ka True, kes oli kui suur jääkamakas, mis mulle end peale pressis.

"Ära siis usu, sa ei pea sellepärast mind hulluks tembeldama!"

Otsisin vihaselt jalgu tammudes peosaali, et kuidagigi mind jälitavat ja ebaviisakat Trued vältida. Tavaliselt ma ei vandunud isegi oma mõtetes, aga uskusin et mul on vähemalt seegi õigus ja torisesin vihaselt oma nina alla: "True, sa oled lihtsalt valu perses."

"Mida?" küsis poiss mu kõrvalt uskumatult.

"Mida?" küsisin teda jäljendades vastu ja leidsin end oma õnneks õpilaste jutust kihavas koolisaalis, mis oli mõnusalt soe ja hubaseks tehtud.

Laes rippusid kaunid värvilised valgustid ja üks diskopall, mis keerles. Koolilaval sätiti paika mikrofone ja muusikariistu. Toolid olid lükatud kõik seinte äärde ja nende ees olid read toidu- ning joogilaudadega, mis olid kaetud punase linaga.

"Mida sa ütlesid?"

"Kui sa ei kuulnud siis tähendab, et sa ei pidanudki seda kuulma," vastasin trotslikult.

True raputas pead aga ma nägin ta suul väikest muiet, mis mind vastu tahtmist õnnelikuks tegi. See ajas mind vaikselt närvi, et True suutis mind end nii tundma panna.

Jalutasime koos rahva sekka ja nagu nipsuga jäid kõik vaikseks. Nagu oleks keegi puldiga heli maha keeranud. Kõik jäid mind ja Trued suurte silmadega jälgima ja tegid seda terve see aeg, kui ma üritasin ebamugavustundest hoolimata Truega rahulikult suupistete laua juurde minna ja sealt midagi endale näksimiseks võtta.

"Kas sa tead, miks nad meid niimoodi jälgivad?" küsisin murelikult.

True kehitas õlgu. "Ma arvan, et sinu ilu pärast."

Punastasin juusteotstest varbaotsteni välja ja peitsin oma naeratust viinamarjade närimise taha. True oskas vahel ka armas olla... Kahju, et ta ei suutnud mõne koha pealt oma suud pidada, siis oleks ta täitsa okei poiss.

"Ei, aga päriselt..."

"Mis sa ise arvad?" esitas True mulle retoorilise küsimuse tülpinud näoilmega.

Taipasin kohe ka nende ilmete põhjust - Jaeli kadumine.

Silmadega vargsi õpilaste ilmeid jälgides ja seda, kuidas nad üksteisega sosistasid mind vaadates sain aru, et Truel oli vägagi õigus.

Minus kasvas paanika ja ma püüdsin ruttu mingit tegevust leida, et keskenduda millelegi muule, kui teiste õpilaste pilkudele.

Vaatasin kella, mis näitas, et balli alguseni oli vaid mõned minutid. See rahustas mind maha, aga muutis ka närvilisemaks. Ma ei mõistnud oma tundeid üldse.