Kaunis enesetapp

27

Leidsin end jälle jooksust hingeldades tuttava veekogu äärest. Astusin jalanõudest välja ja vaatasin päikesevalguses säravat veepiiri, mille peegeldusest paistis mulle tundmatu ilmega tütarlaps.

Mida ma valesti olen teinud? Ah õigus küll, terve mu elu on üks suur vale. Ma olen kindel, et minu sünniga läks midagi väga perse. Ma lihtsalt ei peaks olema siinses maailmas. Ma ei peaks elama.

Mu süda murdus selliste mõtete juures ja mul oli tunne, et hakkan ettepoole vajuma, et lõpuks ometi säästaksin iseend ja teisi ja lõpetaksin need igavesti kestvad südamepiinad, mida ma endaga iga päev kaasas kandsin.

Ball - sündmus, mis pidi minu elus midagi paremaks muutma, mind ja Trued lähedasemateks muutma, Jaeli meie mälestustes vaid austusega hoidma - kujunes hoopis üheks kõige hullemaks mälestuseks minu mälusopis.

Aga... äkki ma olingi hull, äkki ma igatsesin Jaeli nii väga tagasi, et kujutasingi ette temaga kohtumist. Oli ta end ju oma kirjas lubanud tappa, miks ta siis täiesti elus ja tervelt minu ette tollel ööl ilmus? Miks just mina? Äkki oli see Jaeli vaim...? Isegi True ei uskunud mind, tema näoilme oli kui külm käe pigistus mu kaela ümber. Ta oleks sama hästi võinud mind praegu oma kahe käega lükata vette ja uputada mind ära... Aga ega isegi sellega mul ei vea.

Isegi enese tapmise pean ma ise ära tegema.

Puhkesin täiest südamest naerma ja saputasin varbaid külmas vees. Saatus või mis iganes mu elu juhtis, tahtis mind ikka viimse piirini piinata, pigistada minust kogu elujõud välja, vaadata kui kaugele olen ma valmis minema, et end ise tappa...

"Mul pole ju mitte mingit mõtet siia maailma jääda, ega ju?" küsisin valjult tumenenud taevalt ja vaatasin kõrgustesse. Ma ei tundnud külma väliselt aga ma tundsin külma pigistust oma südame ümber. See oli nii valus, et ma oleksin selle valu minema ajamiseks valmis oma sõrmed läbi liha vajutama ja tirima ise selle kuradima südame enda seest välja.

"Oota, Birdy, sa ei pea seda tegema. Ainult hüpe sinna jääkülma vette, paar minutit valu ja oledki igaveseks pääsenud," lohutasin iseend, sest ainult mina ise tahtsin seda teha. Kõik teised olid lahkunud, igaveseks, nagu olingi arvanud.

Küüned tungisid sillapuusse, kui ma end kinni hoides vee poole kummardama sundisin. Kas selles vees võin lõpuks pääseda? Kas see ongi paik, kus lõppeb hullu Birdy elu?

"Noh, Birdy, mida sa ootad? Keegi ei tule sind enam siin päästma või segama, sul on see võimalus," julgustasin end ja liikusin pisikeste liigutustega veele aina ligemale. Mu jalad olid juba täiesti tuimad külmas vees ligunemisest, nende abi poleks mul vees niikuinii mõtet loota, seega need mind võimaliku ellujäämisinstinkti tulemisel ei segaks...

"Jäta," kuulsin end taga häält, mille peale ma ei suvatsenud isegi ehmatada. "Roni sealt kuradima silla äärest eemale ja viime su koju."

"Ah, käi perse, True. Tuled siia jälle kangelast mängima, kuigi võin kindel olla, et pool tundi tagasi olid valmis mulle hullumaja töötajad järele kutsuma," raputasin pead ja naeratasin nagu segane.

"Seal sa oleksid vähemalt elus. Ma ei kavatsegi pealt vaadata, kuidas sa end tappa üritad."

True pehmed sammud tulid mulle ligemale ja ma tundsin tema kohalolu oma selja taga.

"Aga kes sul keelab minema kõndida ja teha hiljem nägu nagu sa oleksid üllatunud, kui kuuled, et ma olen surnud? Kui Jael päästis end sellest maailmast, tahan ma talle järele minna."

"Alles sa rääkisid, et ta on elus," kostis True seletamatu häälega.

"Parem söödan teile ette teie oma valet, kui räägin tõde, mille pärast mind hulluks peetakse."