Kaunis enesetapp

35

Avasin isa antud ümbriku ja vaatasin sinna sisse. Raputasin kõik rahatähed oma lauale ja lugesin üle. Mida edasi ma lugesin, seda enam kasvas mu üllatus ja korts kulmude vahel. Lõpuks, kui viimane rahatäht oli loetud, sain ma teada, et isa oli minu jaoks kõrvale pannud peaaegu kümme tuhat eurot. Ja seda oli ikka väga palju.

Miks ikkagi nüüd?! Kõik juhtus nii kiiresti ja korraga. Jael lahkus, ilmus välja mu isa ja Truega olid ka asjad nii segased.

Ma tundsin endas segadust, ma hakkasin mõtlema sellele, et mul on vaja ellu mingit muutust. Ma olin väsinud jäämaks samasuguseks, nagu ma olen nüüd nii kaua aega olnud. Oli uus aasta ja isegi kui ma ei usu seda "uus aasta, uus mina" jama, siis see aasta pidin ma end muutma.

Ma pean looma uue mina, et tappa vana mina.

Tundes endas kasvamas tahtejõudu ja selgust vahetasin kähku riided ja võtsin isa antud rahasumma, mille peitsin oma tasku, sest kunagi ei teadnud kes tänaval vastu võis kõndida ja mida arvata raskest ja paksust valgest ümbrikust.

Jooksin alla, maja oli väga vaikne. Nägin elutoas isa diivanil magamas, see tähendas et kell võis olla päris varajane. Aga ma teadsin, et lähedal asuv suur pood tuleb juba kell kaheksa lahti, seega panin jalanõud jalga ja jope selga ning asusin teele.

Minu õnneks jõudsingi paar minutit peale poe avamist. Läksin sisse ja kuna inimesi ei olnud, sain rahulikult ja kindlalt kõik vajalikud asjad välja otsitud. Ma valisin endale ka täiesti uue garderoobi ja kui ma lõpuks kõikide nende asjadega kassasse jõudsin, tegi müüjanna mulle nii tüdinenud nägu, et mul oli tunne, et ta lihtsalt vajub kokku sellest tüdimusest.

Kõigele sellele kulus rohkem kui pool tundi ja koju minemiseks pidin pooled kotid kaasavõetud kelgule panema. Kui koju jõudsin, polnud ema ja isa veel ärganud, aga minu krabistamise ja kolistamise peale nad siiski tegid seda. Ema jäi esimesena mind ja mu kottide rohkust suurte silmadega vaatama.

"Mis sa endale kõik siis kokku ostsid?" küsis ta imestunult. "Ma loodan, et ikka kasulikke asju."

"Riideid ja juuksevärvi ja meiki."

"Milleks sulle juuksevärv? Ära arvagi, et lasen sul enda juuksed ära värvida."

"Ma ausalt õeldes ei viitsi seda kuulata. See oli minu raha, mina teen, mis mina tahan."

"Vaata ka, kuidas sa räägid minuga! Ma olen su ema, mitte mingi sõbranna!"

Selle prääksumise peale jõudis ka mu isa üles tõusta ja toetas oma käe ema õlale, mida ma tülgastusega vaatama jäin.

"Nii et, magame juba koos jah? Ja siis tuled mind süüdistama oma valikutes?" küsisin mürgiselt.

Ema vaatas mind vastikusega ja raputas pead, kõndides kööki. Nägin, kuidas ta võttis oma kotist suitsu ja tsäksi ning süütas selle ja tõmbas ühe pika mahvi. Ma ei olnud kunagi ema suitsetamas näinud. Nii kui ema nägi, et ma põrnitsen teda, avas ta sahvri ukse ja läks sinna sisse ning sulges enda järel ukse, et end peita terve maailma eest.

Mina seda teha ei kavatsenud. Mina tegin vastupidist, ma näitan kõigile et ma olen muutusteks valmis ja ma olen julge ning vapper.

Tassisin kotid oma tuppa, ilma et oleksin kordagi rohkem isa poole vaadanud. Raputasin kottidest kõik asjad oma voodile ja kiskusin vanad riided kapist välja, mille panin kottidesse, et need pärast minema visata. Uued riided pakkisin kokku ja viskasin kappi.

Olles lõpuks valmis saanud, vaatasin oma kapi sisemust ja seal olid vaid must-valged riided. Aga, sellest ei piisanud et rahuldada soovi midagi muuta.