Kaunis enesetapp

5

Loodan, et kõik, kes mu lugu loevad, saavad mu raamatusõnumist kunagi aru ja mõistavad, et kui neid vaevavad samad mured, nagu mu armast peategelast Birdyt, siis TULEB OTSIDA ABI! Olen aus ja ütlen, et Birdy enesevigastamise komme on mulle väga südamelähedane kogemus ja olen isegi selle raske teekonna enese parandamiseni läbi käinud ja siin ma nüüd olen. Armidega, kuid uhke enese üle, et sain selle südantmurdva peatüki selja taha jätta ja enda deemonitele koha kätte näidata ja jutustada seda õpetavat lugu teile.

Tüdrukud ja poisid on ühed tugevad inimesed!!! <3

***

Ma ei olnud oma nina True ja nende maja poole pööranud enam kordagi peale True ja minu kena vestlust.

Ma ei mõistnud, miks ma endale koguaeg valetasin. Ma ütlesin endale küll pidevalt, et ma ei hooli teiste arvamusest ja mind ei huvita miski, aga see oli vale. See ei olnud mina.

Ma proovisin peale lõikumise alustamist päevast päeva ennast õigustada selleks, et lõikuda edasi ilma süümepiinadeta. Ma lubasin endale, et mitte keegi peale minu ei pea sellepärast kannatama. Ma vedasin ennast alt. Ja ma vedasin alt oma ema, kes tahtis lihtsalt normaalset tütart.

Ta ei öelnud kunagi välja, mida ta tegelikult tundis. Veel vähem siis selle kohta, et ma lõigun. Aga ma nägin seda tema silmadest, kui ma käisin paljaste käsivartega kodus ringi. Mina olin juba harjunud end kodus näitama, see oli miski, mis minu pilku ei häirinud, sest need armid olidki MINA, osa minust.

Aga mu ema... ta tegi näo, et kõik on korras, et teda ei häiri see, et ta ei tunne end süüdi, et ta ei arva, et ma peaks kellegi spetsiaalse inimesega sellest rääkima, et ta ei muretse, aga tead mis ema, ma olen sinuga juba kuusteist pikka aastat koos elanud. Ma teadsin sind läbi ja lõhki ja koos sellega näen ma ka seda valu su silmis.

Näha seda valu tema silmis iga jumala päev... ma lausa olen juba võtnud endalt lubaduse mitte ühegi inimesega nii lähedaseks saada, et see peaks talle liiga tegema. Mina pean olema ainuke kannataja oma vigade pärast, mitte minu ema ega mitte keegi teine. Ainult mina ise, sest mina võtsin end lõikudes samal ajal vastutuse ise seda koormat kanda ja mitte kellelegi haiget teha.

Aga ma põrusin, täielikult. Nüüd on mu ema koos minuga kannataja ja siin ei kehti vanasõna 'jagatud mure on pool muret'. Meie jaoks ei olnud mingit 'poolt muret', me mõlemad kandsime suurt ja paksu koormat, mis ei olnud kuidagi poolitatud.

Ma armastasin oma ema nii väga, minu elus ei olnud kunagi keegi olnud nii tähtsal kohal, kui mu ema. Olid ka temal omad vead... aga ma ei olnud kunagi mõelnud sellele, et ma tahaksin uut ema. See ei tulnud mulle mõttessegi.

Olin väiksest peale mõelnud, et ma olen õnnelik inimene, kui ma olen pärinud ema julguse ja tugevuse probleemidega tegeleda. Aga siin ma nüüd olin, iga päev seisin vastamisi taas oma armidega ja ema valu ja pisaraid täis pilguga mu mälestustes. Ma ei olnud tugev, olin nõrk ja kole inimene ja ma väärisin seda valu ja pimedust oma hinges, ma tundsin nagu oleksin veritsev roos, mis muutub aegamisi mustaks ja laguneb siis üldse tükkideks.

Ma ei saanud kunagi millegagi hakkama, minu pärast oli mu emal ja tema eksmehel pidevalt tülid ja mu ema pidi saama peksa... ja ma isegi ei läinud vahele! Minu pärast pidi mu ema mu isaemaga koguaeg tülitsema, kuna vanaema tahtis mind temalt ära võtta... Aga, kes teab? Äkki olekski nii parem olnud, mu ema ei oleks kunagi pidanud minu vigade tõttu oma südant valutama, ma ei oleks ilmselt enesevigastamiseni jõudnudki.

Kõik oleks siis hoopis teistmoodi, aga ikka nii valesti, sest mu emal oleks valus. Ta igatseks mind, tahaks mind näha. Äkki oleks parem, kui ma üldse ära sureks? Mind ei olnud siia ilma vaja, olin õnnetus, tõin endaga kaasa vaid südamevalu ja pisaraid, ei midagi muud.