Kaunis enesetapp

34

Jalutasin koju tagasi, tundes end väga nukralt ja üksikult. Ma teadsin, et otsus Jaelist lahti lasta teeb haiget, aga et nii palju haiget... Sellega ma arvestanud polnud.

Ma olin juba jälle temaga nii ära harjunud ja nüüd ma isegi ei teadnud, mida ma ilma tema külaskäikudeta või üldse temata teen. Raske oli mõelda, et olen sama hästi kui temast ilma jäänud.

Jäin oma maja ees seisma, kuid ei teinud proovigi sisse minna. Ma olin igasuguse usalduse oma ema vastu kaotanud. Kuidas ta ikkagi võis sellist asja minu eest nii kaua varjata? Kuidas ta võis alles nüüd sellest mulle rääkida?

Kõikidest aegadest üldse valis Jael nii vale aja, et mind külastada ja minult vastust nõuda. Ma olin praegu nii väsinud kõigest. Ma ei jaksanud otsustamistega tegeleda... aga kahju oli juba tehtud. Enam ei olnud tagasiteed.

Ohkasin sügavalt ja läksin siiski koju. Terve maja oli mõnusaid toiduaroome täis ja kuskil mängis vaikselt taustaks muusika... nagu oleks jälle jõulud, aga nüüd ei veetnud ma neid haiglas.

"Birdy?" hüüdis ema köögist ja pühkides käsi rätikusse ilmus ta uksepiidale. "Otsustasid siiski täiskasvanlikult käituda?"

Punastasin tema süüdistuse peale ja hakkasin oma jalanõude kallal pusima, et leida mingigi põhjus ema pilgu vältimiseks.

"Vasta siis mulle vähemalt."

"Mida ma vastama peaks?" küsisin vastu ja vältisin ema pilku.

Ema ohkas sügavalt. "Sinuga on ikka võimatu rääkida. Ma loodan, et sa mulle oma isa nähes häbi ei tee."

Mul käisid üle keha hirmujudinad, kui ma mõtlesin sellele, et pean selle mehega kohtuma.

"Miks? Et, ta ei arvaks, et sa ei osanud mind kasvatada?"

Ootasin hetke, et ema mulle midagi vastaks, aga seda ei tulnud. Hakkasin juba end kordama, sest arvasin et ema ei kuulnud mind, kuid siis astus ema aeglaselt mu silmapiirile.

"Kuidas sa julged mind süüdistada? Nii kaua, kui sa elad minu katuse all, oled sa kohustatud minu reeglite järgi elama, on selge?" sisistas ta mürgiselt.

Raputasin sama vihaselt pead ja läksin oma tuppa, et mitte seda vihast moondunud ilmet enam näha. Mul hakkas sellest sees keerama.

Lõin oma toa ukse pauguga kinni ja minut peale seda tormas ema mu tuppa ja võttis väga kõvasti mu käsivartest kinni ning raputas mind, kui kaltsunukku.

"Mida sa endast õige mõtled?! Arvad, et sina oled nende lõikearmide ja läbi elamistega kannataja? Ei ole! Ma olen väsinud su tujudest ja sellest, kuidas sa koguaeg teisi süüdistad. Tead, vahel tuleb süüdlast otsides vaadata peeglisse. See on just see, mida sa tegema peaksid," karjus ja ma mõtlen, et tõesti karjus mulle need sõnad näkku ja lükkas mu siis põrandale.

Pisarad hakkasid mu silmadest voolama ja ma puhkesin väga kõvasti nutma. Ema lahkus mu toast uksepauguga ja ma ajasin end vihaselt püsti, loopisin asju vastu ust ja viimases hädas leidsin kapi alt oma vanad käärid. Nüüdseks oli mul kõigest kõrini saanud. Ma ei jaksanud enam.

Istusin põrandale ja kerisin varrukad ülesse. Mul oli nii suva sellest, kas mu ema avastab mind lõikumas või mitte. Ma ei kavatsenudki teha asju tema ütlemise järgi. Surusin käärid oma käsivarde ja tõmbasin pikad ja sügavad haavad. Pigistasin silmad kinni ja hambad kokku, tundes valu, mis esikohale tõusis, pannes mu unustama tüli emaga ja Jaeli lahkumise.

Viskasin käärid vihaselt kapi alla tagasi ja ma heitsin põrandale pikali, kerides end kerra, et mul soojem oleks. Mu käed olid nii valusad, olin juba peaaegu selle tunde unustanud, aga nüüd meenus kõik nii sulaselgelt. Nutsin kõvasti ja häälekalt, et ema kuuleks, mida ta oma tegudega saavutanud on. Ma ei kavatsenudki end süüdistada meie tülis. Ma ei kavatsenudki vabandada.