Kaunis enesetapp

33

Terve öö mõtlesin ma Jaeli sõnadele ja tema pakkumisele. See mõte tundus hirmus, aga samas olin ma uudishimulik selle suhtes, et mis juhtuda võiks. Ma ei olnud kunagi mõelnud põgenemisele, aga samas oleks see midagi, mis võiks mind päästa sellest lämmatavast linnast.

Aga, siis meenus mulle True ja ma langesin jälle sellesse segadusse, mis mind endasse mässis ja vabaks ei lasknud.

Ma ei teadnud, mida teha... Ma tahtsin põgeneda, tahtsin vaba olla, kuid ma ei suutnud ema või True'd jätta, isegi mitte Jaeli pärast. Seda kõike oli minu jaoks lihtsalt nii palju. Ma ei saanud neid kahte kannatama panna lihtsalt selleks, et ise põgeneda oma probleemide eest. Ma tean, et see muudaks asjad veel hullemaks, sest süümepiinad murraksid mu lõpuks.

Jael pidi mulle järgi tulema, ta tahtis mind nii väga endaga kaasa ja mina tahtsin temaga minna, see soov oli nii suur, et pimestas mu täielikult ja ma ei suutnud lihtsalt leppida sellega, et mul pole võimalust kõike sinna paika jätta ja lahkuda, teadmata mis edasi saab.

Pisarad uputasid mu silmad ja voolasid mööda mu põski alla, kui ma unetult kell kolm hommikul oma voodil istusin ja aknasse tulvavat kuuvalgust endal tundsin. Ma ei suutnud magada, sest mu pea oli kõikidest mõtetest paks ja süda peksis hirmust vale valiku ees. Ma ei suutnud sulgeda oma silmi, et saada paariks tunnikski und, sest hirm, et ärgates on Jael igaveseks kadunud ja mul pole kunagi võimalust talle järgneda, oli liiga suur.

Värisesin oma segaste tunnete käes ja võtsin enda ümbert kinni. Kurbus, igatsus ja segadus ajasid mu pea valutama ja väsitasid mind nii palju. Ma tahtsin lihtsalt puhata, korrakski, et saaksin ärgates aru, mis on õige otsus, aga ma tundsin, et ei tohi seda teha, et ma pole seda väärt.

Tunnid möödusid, kuni minu aknast hakkasid sisse tulvama varajased päikesekiired, mis kuivatasid mu pisarad ja soojendasid mu värisevat ja kanget keha. Ma tundsin nii suurt vajadust natukenegi magada, aga selle asemel tõusin oma voodilt ja kõndisin alumisele korrusele, kus tegin kell seitse hommikul omale teed ja paar võileiba.

Mõned minutid hiljem kuulsin üleval korrusel vaikseid samme, mis tulid alumisele korrusele ja suundusid kööki, kuni nägingi oma unise näoga haigutavat ema uksepiidal seismas ja mind silmitsemas.

"Hommik, mis sa nii vara üleval oled? Sa ei pea ju kooli minema," küsis ta kahtleval hääletoonil.

Kehitasin õlgu. "Uni kadus ära. Ilmselt olen harjunud koolipäevadel varakult magama."

"Nojah... Mul oligi tegelt vaja sinuga rääkida."

Ta kõndis laua juurde ja istus toolile, minu vastu. Aeglustasin oma närimist ja vaatasin ema kahtlustavalt. Mida oli tal minuga nii varajastel hommikutundidel rääkida?

Ema tundus kuidagi väga närviline. Ta näperdas oma hommikumantli paela ja vältis enamus ajast minu pilku.

"Aga räägi siis," kiirustasin teda takka, sest mu kannatus oli katkemas. Mulle ei meeldinud, kui inimesed keerutasid või aega raiskasid. Kui nad pole valmis rääkima ja kardavad, siis milleks sellest üldse juttu teha?

"Birdy, sa ei ole oma isa... või tähendab Billi vastu eriti huvi tundnud..."

"Nojah... Tema minu vastu ka mitte, nagu näha. Pealegi, miks ma peaks, kui ma tean, milline inimene ta on ja mis ta meile tegi?"

Kortsutasin kulmu, tundes kuidas mu süda peksma hakkas. Mulle ei meeldinud Billist rääkida, ta tekitas minus vöörastust ja ebamugavustunnet.

"Ta on nüüdseks muutunud, Birdy, sa-"

"Oota, rahu nüüd ja kus kohast sina seda tead, et ta muutunud on?" küsisin kahtlustades.

Ema ohkas sügavalt ja ristas käed, nagu teda oleks rünnatud. "Sest, ma olen temaga suhelnud."