Kaunis enesetapp

22

PS!!!!!!!!! MA TAHAN SIIA SELLE NUMBRI KIRJUTADA:

116111 - Kui sa tunned, et kodune olukord on suur jama, koolis või sinu sisemuses on väga suured probleemid ja sa vajad tõelist abi, professionaalset abi, AGA sa ei taha sellest psühholoogile/vanematele/sõbrale rääkida, siis PALUN SIND, mu armas sõber, vali see number ja helista sinna! Enese vigastamine P.O.L.E lahendus, lahendus on abi otsimine!!!

Helistamine on tasuta ja telefon töötab 24/7!!!

Ma tahan täna päästa elusid ja ma tahan olla teil olemas ja mind ei huvita, kui halvasti ma end tunnen, ma kuulan teid alati ära, kui teil on vaja abi ja annan nõu, kui oskan ja jagan lahendusi.

Ma tahan, et te teaks, kui te istute keset ööd/päeva üleval ja põrnitsete tühja pilguga seina või tunnete nutumaiku pidevalt või valu sisemuses või tahet end vigastada, ära ignoreeri seda probleemi, ära otsi vabandusi, OTSI ABI!!!

Isegi kui sa ei taha oma lähedasi muretsema panna/tüütada, tunnete, et nendega rääkimine on mõttetu, te ei pea nendega sugugi rääkimagi. Lihtsalt helistage sellele numbrile või pange ise psühholoogi juurde aeg kinni, kindlasti saab mingil kokkuleppel ka tasuta nõustamist! :)

***

Kui ma järgmisel esmaspäeval, neljandal detsembril, kooli läksin, kihas terve kool mingist suurest sündmusest, mis meie koolis toimuma pidi.

Teisi tähele panemata suundusin oma klassi poole. Jutt Jaeli kadumisest polnud veel jõudnud vaibuda, aga vaiksemaks oli jäänud küll. Klassikaaslased ja õpetajad ei põrnitsenud ega tülitanud mind enam peale viimast vahejuhtumit ja ma olin neile selle eest väga tänulik.

Enne kui suutsin avada ukse, märkasin sellel a4 suurust plakatit, millel oli illustratsiooniks pilt tantsivatest paaridest, suurelt ja mustalt kirjas "KOOLIBALL", mille all oli veel kirjas info toimumisajast ja sellest, kelle käest balli kohta küsida, kui küsimusi oli. Ball pidi toimuma kolmeteistkümnendal detsembril ja enda tulemissoovist sai teada anda kooli sekretärile, kes nimed kirja pani.

Raputasin lihtsalt pead ja avasin klassiukse, kui mulle õlale koputati. Pöörasin end ringi ja leidsin enda tagant klassivenna, kes mind nõudlikul ilmel vaatas.

"Kas sa palun liigutaksid end? Tund hakkab viie minuti pärast, ma ei tahaks sinu pärast hiljaks jääda," ütles ta juba poolvihaselt ja kui ma end ei liigutanud, tõukas ta mu üsna kõvasti ukse eest ära ja kõndis uhkelt, paarist teisest klassikaaslasest koosnev naerev lambakari tema järel, klassi.

Vaatasin, kuidas uks mu nina ees taas kinni löödi ja mulle kerkisid pisarad silma. Viimasel ajal ajas mind iga väiksemgi tüli või tõuge nutma, tahtsin siit lihtsalt minema pääseda.

Võtsin garderoobist jope, vahetasin sisekad välisjalanõude vastu ja jooksin koolist minema. Mida ma seal enam niikuinii nii tähtsat õppinuks? Kõik tundus nii mõttetu ilma Jaelita, True oli ka oma tunnis. Ma ei tahtnud teda segada, tahtsingi üksi olla.

Avasin ukse ja astusin majja sisse, ajades jalanõud ja jope kohe oma õigetele kohtadele. Kuna kell oli juba pool kaksteist ja meil pidid tunnid lõppema pool kaks, lootsin, et see paar tundi põhjuseta puudumist polnud põhjus mu emale teatamiseks.

See oli esimene kord, kui ma koolist tundide ajal jooksu panin ja ma olin natuke närvis, kuna mu ema oleks minus kindlasti pettunud, kui ta sellest teada saaks.

Ma tegelikult ei tea, miks ma enam üldse hoolisin... Kõik oli niikuinii mõttetu, elu oli mõttetu, mõttetu elu elamine oli veel mõttetum. Ma olin siinses maailmas lihtsalt üks üleliigne mõttetu plika, kes lõigub ja vihkab end ja oma elu.

Sageli mõtlen, milleks ma üldse sündisin... Keegi teine oleks saanud kindlasti mu eluga palju paremini hakkama. Inimesed ütleksid mulle kindlasti, et mul pole põhjust vinguda, mu elu oli viimase peal, mul oli soe söök laual, mul oli armastav ema ja soe kodu ja oma tuba ja riided, mul oli kõik olemas.