Kaunis enesetapp

32

Viskasin oma viimased hilbud kotti, tegin voodi ära, pesin end puhtaks ja tegin juustesse patsi, enne kui võtsin koti ja jope ning väljusin palatist, mille uks vaikselt mu taga sulgus.

"Lähme koju?" küsis ema ja võttis mu koti enda kätte, kuigi oleksin isegi seda saanud kanda.

Noogutasin ja panin mütsi omale pähe, kuigi õues oli ilus ilm. Olin psühhiaatriahaiglas veedetud kahe nädala jooksul pidanud palju asju oma peas läbi mõtlema ja tegema otsuseid, mis olid väga tähtsad. Veetsin isegi vanaaasta õhtu psühhiaatriahaiglas, kuigi ema ja True olid mulle seltsiks. Aga ikka oli kurb, et ma ei saanud välja ja normaalselt tähistada.

True tõi iga päev õppimisi, mida ta käis spetsiaalselt minu jaoks küsimas mu klassikaaslastelt. Neil kõigil oli küsimusi mu elus olemise kohta ja nad kõik tegid näo, et hoolisid mu käekäigust aga muidugi olid neil omad põhjused, miks nad minust neid asju teada tahtsid saada...

Mina aga olin emaga ja oma psühholoogiga vesteldes jõudnud otsusele, et võtan koolist vaba aasta ja kui ma olen tervem ja kindlam, siis teen selle aasta järgi, mis mul poolikuks jäi.

Ma ei oleks kunagi uskunud, et asjad sellise pöörde võtavad. Jah, ma olin omadega alates kooliaasta algusest väga pahuksis ja ma ei suutnud kuidagi normaalset noore inimese elu elada, aga kooli pooleli jätmine ei tulnud mulle mõtessegi varem.

Istusin ema autosse ja me hakkasime kodu poole sõitma. Õnneks polnud tee haiglast minu koju väga pikk, vaid kahekümne minutiline tee, kui autoga sõita. Ema pani raadio vaikselt mängima ja ma ootasin hetke, mil ta tahab minuga millestki rääkida.

Paari minuti pärast ta viimaks alustaski.

"Oled sa rahul, et võtad mõneks ajaks end koolist vabaks?" küsis ta rahulikult.

"Ma ei tea... Nõme on mõelda küll, et pean kogu selle kupatuse hiljem järgi tegema, aga mis teha..."

"Nõme on see, et sa oma tervise eest üldse ei hoolitse."

Pööritasin silmi ja tegin näo, et ei kuulnud, mida ta ütles.

"Mis sa nüüd kavatsed mind ignoreerida? On raske tõde kuulda?" küsis ema irooniliselt.

"Millest sa räägid? Mida ma valesti siis ütlesin, et sa sellest nii suure numbri teed? Ma ju nõustun sellega, et ma ei naase praegu kooli, jumal küll."

"Jajah, Jumalat palu siis, kui sul jälle need tujud tulevad."

"Mis tujud?" küsisin vihaselt kulmu kortsutades.

"No need enese vigastamis tujud noh... Mina ei tea, kuidas neid nimetada."

"Jah, täpselt, enese vigastamis tujud. Lepi kord sellega, et selliseks ma jäängi. Jumalast pole siin enam mingit abi."

"Nii et, sulle meeldib sellisena elada? Mis sa arvad, et ükski poiss või mees sind kunagi tahab, kui sa oled arme täis ja ei jäta enda vigastamist?"

"Mida kuradit, ema?!" sain ma nüüd ikka päris vihaseks. "Mis kuradi mõttes?"

"Kas mul siis pole mitte õigus?! Sa peletad kõik oma armidega eemale." Ema jäi sealjuures täiesti rahulikuks, nagu see mida ta räägib, on täiesti normaalne.

Vaatasin autoaknast välja, teede ääres paistsid juba tuttavad majad, mille akendelt peegeldus valgus ja rõõmsad perekonnad, kes koos aega veetsid... aga kunagi ei teadnud, kes teeskles ja kes oli tõeliselt rõõmus.

"Peata auto," palusin rahulikult.

"Miks? Ei! Me oleme kohe niikuinii kodus."

"Just täpselt, ma oskan siit kõndida ka, nii et peata auto," palusin juba natuke kärsitult.