Kaunis enesetapp

15

Peitsin end vahetundide ajal klassis või kooli raamatukogus, et mitte kohata inimesi, kellega ma rääkida ei tahtnud.

Minu õnneks ei käinud mul keegi järgi, ei vaadanud keegi mind imelikult ja Jael puudus koolist.

Päev oli palju rahulikum, kui ma lootnud olin.

Peale tunde istusin tüdrukute vetsus ja vaatasin end peeglist. Kooli peal oli vaikseks jäänud, sest teistel oli tunniaeg ja need, kes olid vabad, olid esimesel võimalusel koolist minema läinud.

Mu käsi sügeles, sest äsja lõikumise tagajärjel tekkinud haavadest nirises verd. Mässisin haavadele paberit ümber, et mu riided ei saaks mu vastiku verega kokku.

Tahtsin ka koju minna, oma koju, mitte True juurde. Mitte sinna, kus ma ei tundnud end hästi, mitte sinna, kus ma nägin True veel katki olevat kätt. Taaskord olin ma saavutanud selle, et me ei rääkinud omavahel.

Ma olin taas omale kalliks saanud inimese eemale tõuganud, nagu ma ei hooliks temast üldse.

Pisarad hakkasid mööda mu nägu alla voolama, kui ma enda ümbert kinni hoidsin ja vaikselt värisesin. Ma olin hunnik õnnetust, ükskõik, kus ma ka ei kõndinud, külvasin ma kurbust ja valu ja õelust...

Ma ei tahtnud seda teha aga ma ei suutnud muud moodi. Ma ei suutnud muutuda.

Tõusin püsti ja hingasin sisse-välja, pühkisin pisarad ära ja naeratasin oma peegelpildile, et end maha rahustada. Ma pidin uskuma oma enda valet, et kõik saab korda.

Aga see oli nii raske.

Avasin ukse, kuigi pisarad jooksid veel mu põskedelt alla ja sulgesin selle enda järel. Tõstsin koolikoti ning jope, mille olin ukse taha jätnud ja panin need selga.

Silmad leidsid end lõpuks üles vaatavat, kuid see ei olnud hea idee, sest mu süda pidi mu seest välja hüppama, kui ma teda välisukse kõrval koridoris laua taga istumas nägin.

Ta oli minu poole küljega, sukeldunud oma telefoni ja sirvis seal midagi. True nägu oli keskendunud ja kulmud kortsus. Seisin seal, teadmata mida ma tegema peaks, kuna olin kindel, et True oleks näinud või kuulnud mind, kui ma oleks liikunud.

Hingasin vaikselt sisse ja hakkasin siiski kõndima, võimalikult vaikselt, kui True ohates telefoni tagasi lauale pani.

Seisatasin, süda rinnus peksmas, olles valmis võimaluse korral jooksma, sest ma ei tahtnud Truega tegemist teha.

"Ära põgene mu eest," lausus True vaikselt, kuid piisavalt kõvasti, et mina kuuleks.

Ma ei saanud aru, kas ta rääkis minuga või mõtles ta valjult...

Justkui oleks ta mu mõtteid lugenud, vastas ta: "Ma räägin sinuga, Birdy."

True tõusis toolilt ja pööras end näoga minu poole, ilme tõsine ja läbitungiv, mis pani mind ebamugavusest värisema.

Õnneks olin nutmise lõpetanud, kuigi mu silmad ja põsed läikisid veel äsja seal olnud pisaratest. Ma kartsin, et paber oli juba mu verest läbi ilmunud ja mu riided saavad sellega kokku, aga ma ei saanud seda praegu kontrollida.

Tundsin oma õnnetuseks, kuidas üksik verenire mu kättpidi alla veeres ja põrandale tilkus. Ma tundsin vajadust seda ära koristada, aga True pilk naelutas mu paigale.

"Sul ju jookseb käsi verd... Miks sa seda endale jälle tegid?" küsis True, pilgus karmus ja kurbus üheskoos, viidates mu käele.

"Mis sa arvad, et ma ise ei tea? Veri mu kätel näitab, et ma olen ikka veel elus. See on ainuke viis tunda end elusana," vastasin, tundes, kuidas haav mu käel suriseb ebameeldivalt. Ma tundsin vajadust istuda ja puhata.