Kaunis enesetapp

18

Ka kolm päeva hiljem ei tulnud Jael kooli.

Käes oli oktoobri kuu kolmanda nädala kolmapäev, ma ei olnud Jaeli näinud ega enam peale viimast külaskäiku tema juurde läinud ja mu närvid olid viimseni pingul.

Kõik rääkisid kooli peal pildist ja minu ja Jaeli suudlusest ja sosistasid minu selja taga, vaadates mind sellise pilguga, et ma olin üsna kindel, et koju ma varsti enam tervelt ei jõua.

Ma üritasin neid pilke võimalikult palju vältida, enim tegi mulle haiget aga True pilk - kurb, segaduses, murelik, vahel paistsid seal vihavarjud, mis ekslesid tema silmis ringi ja viskasid nähtamatuid mürginooli minu poole.

Mul ei olnud põhjust ja veel vähem tahtmist talle seletada pildi tegelikku põhjust või miks me seal suudleme. Mul oli tegelikult üsna suva, mida keegi arvas, kuid see oli Jaeli masendusse viinud ja ma kartsin tema pärast väga tõsiselt.

Peale kooli läksin otse koju, otsustasin oodata ja loota, et Jael räägib minuga siis, kui ta ise valmis on. Eelmist korda arvestades ei olnud ta just minu sealoleku üle väga õnnelik.

Avasin võtmega koduukse, kui keegi mulle vaikselt õlale koputas. Ma pöörasin end ruttu ümber, kartes, et näen seal True'd kuid minu õnneks oli see Jael.

"Jael," ohkasin õnnelikult, mul oli hea meel teda viimaks näha.

Tõmbasin ta enda poole ja kallistasin teda kõvasti. Ma tahtsin olla tema jaoks olemas, ma tahtsin, et see kallistus kõik tema katkised tükid taas kokku sulatab. Ma tahtsin selle kauni kunstiteose oma kätevahel taas korrastada.

Ta käed libisesid vaikselt minu piha ümber ja ta kallistas mind vastu, peites oma näo mu kaela juurde.

Ma tundsin end veidralt, heas mõttes veidralt, kuigi see oli esimene kord, kui olin mõne tüdrukuga nii lähedalt kokku puutunud. Ma tundsin oma kaelal ta hingeõhku, kui ta mind tugevasti kinni hoidis.

Mulle tundus, nagu ta kardaks, et ma võin ära lennata. Ma ei saanud eitada, ma kartsin sama.

"Ma armastan sind," kuulsin sosinat, kui ta hingeõhk veel tugevamini mu kaela puudutas ja mind läbis külmavärin. Nii tema sõnade, kui ka pehme hingeõhu pärast.

"Mina sind ka, Jael, mina sind ka..."

Pigistasin silmad kinni ja lasin endal seda hetke korraks nautida. Olin juba kartnud, et kaotan ta...

Ta lasi mind hetke pärast lahti ja naeratas mulle, silmad jäädavalt nukrad ja nüüd värelesid nende nurkades pisikesed pisarad.

Ta paitas mu sassis lokke ja vaatas mulle silma sisse.

Mul oli nii kurb teda sellisena näha. Ma tahtsin teda aidata, ma tahtsin, et ta teaks kui palju olen ma õppinud teda usaldama ja kui palju ma tahan temaga lõbusaid sõbranna asju teha ja kui palju see mulle tähendab, mida ta minu vastu tunneb.

"Anna andeks," lausus ta ja vaatas mind ikka selle nukra ja südantlõhestava pilguga, siludes ühe juukseosa mulle kõrva taha. "Ma lähen nüüd tagasi, isa tahtis minuga veel millestki rääkida."

"Olgu, tsau, Jael. Ära kunagi unusta, et ma armastan sind," soovisin talle seda veel kord meelde tuletada.

Midagi oli lõppemas.

"Tsau, Birdy! Sa oled parim!" hüüdis ta mulle veel korraks juba eemaldudes ja lehvitas mulle.

Ma puhkesin lihtsalt nutma ja taganesin majja, enne kui Jael oleks mind nutmas näinud. Ma tahtsin, et ta teaks, et ma olen tema jaoks alati tugev.

Läksin oma tuppa ja sulgesin ukse, visates koolikoti laua peale ja viskusin voodile. Jäin oma voodile lihtsalt lesima samal ajal, kui mõtted mu peas ringi kihutasid nagu New York'i lõppematu liiklus.