Kaunis enesetapp

38

Lõpp on jõudnud hämmastavalt kiiresti kohale. Ongi kõik, see osa on meie Kauni enesetapu raamatu viimane ja lõplik osa.
Aga, ei tohi kurvastada, vaid tähistame seda, kui kaugele on see raamat tänu teie toetusele ja abile jõudnud juba praegu, kui raamat pole veel lõpunigi kirjutatud!

Aitäh teile kõigile, nii lugejatele, kui vote'jatele ja ka kommenteerijatele. Te olete kõik midagi väga imelist!

***

  True

Ma ei saanud magada, mõeldes Birdy sõnadele ja palvele. Ma istusin oma aknalaual ja vaatasin üles taevasse, oodates kasvõi ühte langevat tähte, aga ma ei näinud ühtegi.

Ma tahtsin karjuda ja lõhkuda asju, kui ma mõtlesin sõnadele ja tegudele, mida ma ütlesin ja tegin siis, kui ma veel Birdyt hästi ei tundnud. Kuidas ma olin teda solvanud...

Mina oleksin pidanud tema asemel oma surma soovima. Ma oleksin pidanud teda solvamise asemel aitama, nagu ma seda praegu olen teinud. Ma oleksin pidanud teda julgustama ja talle toeks olema, kui ta seda kõige rohkem vajas. Aga, ma vaid solvasin teda ja panin teda endale haiget tegema.

Viha mu sees paisus enda vastu ja ma surusin hambad kokku, et seda endast mitte välja lasta. Kas Birdy oli enam üldse elus? Mida ta seal haiglas üksi olles mõtles või tegi? Ta palus mul midagi sellist teha, mis rebestas täielikult mu südame. Aga, ma olin seda väärt. Ma oleksin pidanud teadma, et ma ei suuda teda oma surmas ümber veenda. See ongi karistus selle eest, et ma meie aega raiskasin solvangutele ja sitapeaks olemisele.

Kell oli üks öösel, kui ma hüppasin oma aknalaualt alla ja hakkasin mööda tuba ringi kõndima. Ma surusin käed oma kukla taga kokku ja pigistasin silmad kinni. Mu süda valutas nii kõvasti, mul oli tunne nagu kümned küüned kraabiksid seda igast küljest.

Väljas puhus tugev tuul, mis ulgus mu akna taga. Ma tundsin seda endas ette, et ma pean leppima kaotusvaluga, et Birdy teeb seda täna. Ma tundsin enda kõhus ebameeldivat ja südant pahaks ajavat tunnet ja ma ei osanud kuidagi olla.

Ma tahtsin kohe oma toa ukse avada ja hoolimata oma ema keelavatest ja muretsevatest sõnadest haiglasse joosta, et midagi veel püüda muuta, aga samas tahtsin ma Birdy otsust aktsepteerida.

"Ei," raputasin ma oma pead ja vaatasin oma toas ruttu ringi. Ma haarasin otsustuskindlalt voodilt oma kampsuni ja jope ja kapi pealt autovõtmed, ning tormasin välja, ilma et ema oleks midagi kuulnud. Ma ei saanud täna muretseda oma ema pärast, ma pidin midagi proovima veel muuta.

Tee peal joostes libisesin veidi ja pillasin oma võtmed maha, aga vandudes leidsin need siiski kohe uuesti üles.

Ronisin ruttu oma poripritsmetega kaetud külma autosse ja käivitasin selle, keerasin soojuse peaaegu maksimumini ja kimasin oma maja eest minema, tolmupilv taga, suunaga haigla poole.

Mu süda tagus mu rinnus nii kiiresti. Mu peast kihutasid läbi nii mitmed küsimused, mis panid mind ka autot kiirendama. Esimesed vihmapiisad langesid aknale ja ma lülitasin kojamehed käima. Vihm läks iga minutiga aina hullemaks ja varsti ei olnud peaaegu mitte midagi näha.

Vastu tulevate autode valgustid tundusid vihmas peaaegu nähtamatud ja oma värisevate kätega ei saanud ma eriti kindlalt hoida roolist kinni, aga ma sundusin end keskenduma ja tugev olema Birdy nimel. Sest, mul oli veel võimalus teda päästa, mul oli veel võimalus Birdyt elus hoida ja teda takistada end tapmast.

Teadsin, et see saab olema väga raske ja keeruline, sest Birdy oli oma otsuses nii kindel olnud. Hirm, et ma ei jõua õigeks ajaks, surus end mu kõrist üles ja mul oli tunne, et ma tahan kohe hakata öökima. Pisarad hägustasid mu vaadet ja see tegi auto juhtimise minu jaoks enamgi kui raskemaks, peaaegu võimatuks, aga ma ei saanud seisma jääda.