Kaunis enesetapp

17

Selle imelise kaane tegi mulle callmegelis, suured tänud sulle veel kord! ♡

Pühendangi selle osa sulle, sest sa oled Kaunile Enesetapule nii palju kaasa elanud ja osade alla väga armsaid kommentaare jätnud ja tegid mulle kaane ja ma ei tea, mille eest sind veel tänada...

Tegelikult aitähh veel, et sa olemas oled! Su raamatud on "jessas, vau tüdruk, sa oled lihtsalt asjskskdirbrnjdjejd.... imeliselt" head ja ma olen täiega sõltuvuses nendest.

Ja tänud ka teistele, kes on kommenteerinud seda lugu ja loevad seda ja elavad kaasa Birdyle ja tema tegemistele jne, ma olen teile niiiii tänulik! ♡

Huvitavat lugemist!!!

***********************************

Kõik on täiesti perses, mina ei suutnud küll enam välja mõelda, mis võiks veel hullemaks minna, kui see, mida ma pidin praegu teada saama.

Olin lootnud, et saan hoida suudluse minu ja Jaeli vahel, see oligi ju ainult minu ja Jaeli asi, aga ei... muidugi, inimesed tahtsid koguaeg teistele haiget teha ja neid alandada ja neid mustata ja toppida oma nina sinna, kuhu seda polnud vaja toppida ehk siis seekord olin mina ja Jael nendeks, keda alandati ja seda väga. vastikul. moel.

Täna pidi tulema lihtsalt tavaline koolipäev, vähemalt nii tavaline kui see sai pärast suudlust tüdrukuga olla, aga otsustati, et täna peaks hoopis olema päev, kus mu elu muudetakse veel hullemaks, kui see juba oli.

Astusin kakskümmend minutit enne tunni algust kooliuksest sisse ja kõndisin läbi koridori oma klassi garderoobi. Panin juba siis tähele, et inimesed ümberringi vaatasid mind väga ebameeldivalt ja pikalt, nagu oleks mulle otsaette nina kasvanud.

Mõtlesin, mis kurat juhtunud oli ja kui ma oma sisejalanõud jalga panin, turgatas mulle pähe vaid üks põhjus, miks inimesed mind nii vaatasid - True oli mu armidest kogu koolile rääkinud.

Krabasin oma koolikoti ja hingasin sügavalt sisse, seades sammud üheteistkümnendat klassi otsima, püüdes ignoreerida pilke, mis võisid mu kuklasse augu põletada.

Ma olin näost punane, mu käed värisesid ja mu hingamine oli raske, kui ma True klassiukse avasin ja teda tema klassivendadega ägedalt rääkimas nägin.

Sulgesin klassiukse, lüües araks, sest ma ei tahtnud tema klassikaaslaste tähelepanu. True oli teatavasti oma klassis väga tähtis ja kui minusugune hale kuju oleks tulnud sinna temaga rääkima, oleks nad kõik minu üle lihtsalt naernud (mida nad juba niikuinii tegid).

Läksin hoopis klassi, kus pidi esimene tund hakkama ja seadsin vajalikud õppevahendid lauale, oodates, et äkki astub Jael kohe klassiuksest sisse ja ma saan temaga rääkida.

Viis minutit enne tunni algust ei olnud Jael tulnud kooli ja ma hakkasin vaikselt muretsema. Mu jalg hakkas närvilisusest üles-alla liikuma ja mul keeras sees.

Tunni ajal lootsin ikka veel, et Jael tuleb kooli, võib-olla oli ta lihtsalt magama jäänud ja hilines. Või oli ta haigeks jäänud? Võib-olla oligi.

Rahustasin end nende vabandustega maha, aga see ei peletanud teiste pilke ja sosinaid minema ja need ajasid mind aina rohkem närvi kuni ma oleks tahtnud karjuda üle klassi: "Mis teil viga on?!"

Aga ma ei teinud seda, juba sellepärast, et ma sain niigi ebameeldivalt palju tähelepanu.

Peale esimest tundi nägin oma õnneks Trued üksi laua taga midagi oma telefonis tegemas, kõndisin sinna ja lajatasin oma käed lauale, Trued vihaselt põrnitsemas, kes vaatas mind imestuse ja murega oma silmis.