Kaunis enesetapp

16

Nädal aega hiljem tundsin, et see päev on saabunud...

Ma pidin Jaeliga rääkida saama. Ma ei saanud seda enam endas hoida. Mu süda ja pea olid rasked küsimustest ja arvamustest.

Olime Jaeliga paaril päeval lihtsalt vestelnud koolist ja elust, ta ei puudutanud enam True teemat, aga ega ma ei teinudki Truega tegemist, ainult mõtlesin sellele, mis koolis juhtunud oli ja mismoodi ta oli reageerinud.

Mu pea ütles mulle, et ta on lihtsalt veider ja tahab mind segadusse ajada ja mulle haiget teha, aga mu süda ütles mulle, et ta tahtis olla midagi rohkemat kui sõbrad või parimad sõbrad või mega parimad sõbrad...

See võis juba midagi tähendada...

Nägin Jaeli klassis meie laua taga istumas ja sibasin närviliselt tema kõrvale.

"Hei," tervitas ta mind entuasiastlikult ja tema silmad jäid sekundi liiga pikalt mu huultel pidama, kuni ta lõpuks mulle silma vaatas.

"Tere," vastasin võimalikult rahulikult, "Jael, ma pean sinuga tõsiselt rääkima."

Jaeli kulm tõmbus kortsu ja ta kahvatus pisut. "Kas see True tegi sulle midagi?"

"Ei, ei," raputasin pead, "midagi palju tähtsamat. Aga mitte siin. Kas tuleksid minuga peale kooli kooliraamatukogusse?"

"Okei," noogutas Jael peaaegu rahunenult, kuid ta vaatas mind veel hetke skeptiliselt, kuni tähelepanu oma vihikule pööras.

Vähemalt see osa oli tehtud, aga veel raskem osa oli ees...

Peale klassi ees käiku, närvilisusest peaaegu minestamist ja Truega koolikoridori peal kokku põrkumist ja piinlikku vabandamist ja Jaeli vihaseid pilke Truele, jõudsime viimaks endid elusalt ja tervelt raamatukokku vedada.

"Millest sa siis nii väga rääkida tahtsid?" küsis Jael süütult, kui me olime raamatukogu kõige tagumised riiulid leidnud.

Ta uuris erinevaid raamatuid... või siis tegi näo, et uuris.

Istusin ringse, pruuni laua taga olevasse tugitooli, et mitte minestada, sest ma olin otsustanud mitte oma küsimusest taganeda.

"Tahad sa tõesti teada?" küsisin skeptiliselt, sõrmi vastu käsituge tagudes, sõnasõnalt tagudes, sest ma olin närvilisusest segi minemas.

Püüdsin oma küsimusega Jaeli tähelepanu ja ta istus teise tugitooli käetoele. "Jah."

Ta vaatas nii sügavale mu silmadesse, et pöörasin oma näo punastades eemale.

"Jael..." Kõhatasin, et mu hääl oleks selge, mitte ei kähiseks ja siis hingasin sisse, näost punaseks minnes. "Kassaoledminussearmunud?"

Kogu küsimus tuli nii kiiresti välja, et kahtlesin, kas Jael sai sellest ikka aru. Tõstsin oma silmad ja ta vaatas mind ikka täiesti tavaliselt, nagu ootaks veel mu küsimust.

Hingasin sügavalt sisse ja sulgesin silmad, kui ma nüüd rahulikult sõnu oma suul moodustasin. "Kas sa oled minusse armunud?"

Ma ei julgenud oma silmi avada, aga kuna Jael ei öelnud midagi, piilusin tugitooli käetugesid pigistades ühe silmaga Jaeli.

Tema nägu oli täiesti tavaline, ta lihtsalt põrnitses mulle silma sisse, nagu olekski oodanud, et ma oma silmad avaks.

Siis ta vastas: "Jah, ma olen lesbi ja ma olen sinusse armunud."

Ta nägu ei muutunud sealjuures üldse, nagu ta oleks peegli eest miljon korda selle vastuse ütlemist harjutanud, nii et nüüdseks tuli see lihtsalt automaatselt, ilma häbi või hirmuta.