Kaunis enesetapp

1

Räämas silmad avanesid raskelt, kui ma peale järjekordset pisaraid täis ööd viimaks ärkasin.

Uued haavad mu käsivartel kipitasid, ma katsin need tekiga ning viisin pilgu aknast välja. Ma olin emale viimaks üles tunnistanud, mis haavad need mu käsivartel olid. Ma ei olnud osav saladuste hoidja.

Kuuldes ema paanilist plaani kuhugi mujale kolida, kahetsesin nii väga, et lõikusin end keset ööd veel ja veel, samal ajal, kui pisarad mu kuuma nägu paitasid.

Ema ei seletanud algul mulle, miks ta lahkuda tahtis, aga ma sain aru, et asi oli minus. Hiljem sain jutu käigus teada, et mul oli õigus. Ma tahtsin teda ümber veenda, et asi ei olnud nii hull, et ma teadsin, et aja jooksul olen suuteline lõikumist piirama ja lõpuks selle seljatama, kuigi ma ei uskunud seda isegi, aga mu ema ei kuulanud mind.

Ta oli pähe võtnud asjaolu, et me pidime kindlasti lahkuma ja sellepärast käis ta muudkui toast tuppa, korjates suvalistest kohtadest asju kokku, justkui minust eemalduda üritades.

"Me ei saa siia elama jääda, sest jutud hakkavad nii ruttu liikuma ja kes teab, mida inimesed meist veel mõtlema hakkavad. Pealegi on siin liiga palju valusaid mälestusi."

"Aga kas sa arvad, et teises kohas oleks siis midagi teisiti?" küsisin, olles segaduses.

"Kallis Birdy, ma ei taha lihtsalt, et sa kannataksid," jättis ema rapsimise ning vaatas lõpuks mulle otsa.

"Ma usun, et ma kannataksin rohkem, kui ma peaksin uutele inimestele valetama või nende eest sellist asja varjama. See läheks väga keeruliseks. Niikuinii on neid inimesi nii vähe, kes mind hukka ei mõista." Istusin voodiäärele, millel oli katteks vaid õhuke bleed ja dekoratiivpadi, sest pidime homme minema sõitma, ja hakkasin bleedi nokkima.

Ema ohkas ja silus oma sassis, šokolaadipruune juuksed, sinised silmad päikesevalguse käes helkimas nagu hakkaks ta kohe nutma. "Aga kuskil mujal saaksime otsast alustada. See annaks mulle võimaluse sind paremini mõista ja me hakkaksime kindlasti palju rohkem aega koos veetma. Ja- võib-olla oleks sul võimalus leida keegi, kes sind tegelikult ka mõistab ja näidata talle algusest peale tõelist Birdyt, tõelist sind. Sest sa oled nii ilusa hingega tüdruk ja väärid inimesi, kes sinu olukorda tegelikult ka mõistavad."

Mõtlesin ema sõnadele ja minus süttis lootus, et võib-olla tõesti võis emal olla õigus. Ma olin praeguseks palju muutunud, ma ei peljanud oma haavu, arme, kuigi ei tahtnud ka kellelegi neist lähemalt rääkida. Ma ei tahtnud oma sõpradele haiget teha.

Inimestele, kes minust ei ole jõudnud hoolima hakata, oli seda lihtsam üles tunnistada.

"Olgu," vastasin leplikult ja ema naeratas esimest korda päriselt. "Ma arvan, et sul võib olla õigus."

...

Viskasin tusaselt oma riideid kohvrisse, tundes sisimas, kuidas raev kõik minus kui torm laiali peksis.

Mu enesetunne oli väga halb ja ma ei osanud mõelda muule, kui soovile võtta mõni terav ese ja teha endale haiget. Mu käed värisesid, kuid ma üritasin endale vastu võidelda, aga ma ei suutnud kaua sellele tundele vastu panna, sest hetke pärast sulgesin ma oma toaukse, haarasin kapi nurgast vanad käärid, mida olin juba mitmeid kordi kasutanud ja tõmbasin oma käsivarre küljele mitu sügavat haava, mis mu käel vere nirisema panid.

Ma ei olnud enese üle uhke, polnud kunagi seda tehes. Teadsin, et kui ema teada saaks, et seda ikka veel teen, läheksid asjad palju hullemaks, sest ma ei suudaks enam vabandusi tuua, et emal ei oleks enam nii palju südamevalu minu pärast.

Olenemata oma kindlast soovist mind psühholoogi juurde saata, leppis ta minu põikpäise keeldumisega ning võttis mult lubaduse mitte kunagi end enam vigastada, mida ma olin juba mitmeid kordi lõhkunud. Ma ei suutnud lihtsalt enam lõpetada, iga kord kui pimedus ning seletamatu kurbus ja ängistus mu enesesse haarasid, olin sunnitud selle eemale peletamiseks end vigastama.

Lõikumine oli ainus väljapääs selle depressiooni käest, mille käes ma enda süül vaevlesin. Ma olin alati soovinud ja lubanud endale, et mitte kunagi mitte keegi ei kannata minu pärast, aga ma rikkusin kõik ära.

Ja nii imelik, kui see ka poleks, siis lõikumine ise süvendas minus veel rohkem vihkamist mu keha vastu, mistõttu lõikusin ma aina rohkem, lõpetamata.

Mu käevarred olid üleni armilised, mu kaela juures oli paar armi ja mu reied olid väikeseid, peaaegu nähtamatuid arme täis. Need võisid küll aja jooksul heledamaks minna, aga minu silmade eest ei suutnud mitte ükski neist peituda ja jäid mulle igaveseks meelde tuletama aegu, kui ma ei suutnud iseenda vastu võidelda. Kui ma ei mõelnud oma lähedastele ja kui ma isekalt käitusin.

Puhastasin ruttu salvrätiku ja enda süljega kätelt vereplekid ning jätkasin natuke rahunenult pakkimisega. Polnud vaja, et ema mind seda tegemast tabab.

"Birdy?!" hüüdis ema ja ilmus mu toauksele üsna varsti. "Kas sul läheb veel kaua? Mul oleks abi vaja paari eseme kolimisautosse kandmisel. Kas sa saad tulla?"

Ohkasin vaikselt ja ajasin end püsti, sirutades kanget keha ja võtsin oma kotid, et viia need välja.

Aitasin emal suurt põrandalampi autosse viia ning mõned kotid, peale mida kolimisauto meie antud aadressil minema sõitis, meie sellele ema autoga järgnemas.

"Oled elevil?" küsis ema mulle mureliku pilgu heites. Märkasin, et tema käed värisesid rooli ümber.

"Mingil määral," vastasin õlakehitusega, hoides nüüd oma pilgu aknast väljas.

"Sa ei saa igaveseks mu peale pahaseks jääda, ma tegin seda sinu heaks."

Kuulsin juba, kuidas ema hääl natuke kurjaks muutus. Tüüpiline... iga kord, kui ta tundis end süüdi, pidi ta kellegi teise peale oma viha ja süütunde välja valama ja sellepärast olidki meil enamasti ka tülid. Vihkasin seda poolt oma emas. 

"Ma ei olegi pahane."

"Ära valeta," haugatas ta kõva häälega. "Iga kord, kui ma püüan sinu heaks midagi teha, pöörad sa selle nii sitaks asjaks, et ma hakkan kahtlema, kui hea ma ikka emana olen."

"Nohea oled emana küll, kui oma kuueteist aastase tütre kuuldes vannud," vastasin pahuralt ja läksin näost punaseks. Ma ei saanud aru, mis mulle sisse läks.

"Ega mina pole siin see, kes end lõigub nagu kuradi lihunik," pomises ema vaikselt, silmis vihapisarad läikimas. "Seda jama poleks olnudki, kui sa oleksid oma suu lahti teinud ja kohe arsti juurde läinud."

Tundsin, kuidas mu keha kangeks läks ja ma lasin kogu kurbusel ja vihal enda südant mürgitada, see solvang tegi tõsiselt haiget. Ma ei oleks kunagi uskunud, et mu ema mulle niimoodi öelda võib. Mul polnud isegi sõnu, et talle vastata.

See kõik tegi niivõrd haiget ja värsked haavad sügelesid ning valutasid dressipusa all, et ma tahtsin lihtsalt kuskil üksinda end kerra kerida ja kõvasti nutta.

Selle asemel aga toetasin end peaga akna vastu ning valasin vaikselt pisaraid. Ma lootsin, et ma jään enne magama, kui ema hakkab vabandama või minuga rääkima. Siis oleks mul vähemalt põhjus teda ignoreerida.

Oh elu, armas elu, miks karistad mind ometi nii palju?