Kaunis enesetapp

2

Ärkasin järsu pidurdamise peale üles, ema vandus vaikselt mu kõrval.

"Mis juhtus?" küsisin hämmeldunult, kui nägin, et olime võõrasse naabrusesse jõudnud.

"Sõitsin juba meie uue postkasti peaaegu pikali," torises ema ja tagurdas maja sissesõiduteele.

Nägin tahavaatepeeglist kolimisautot meie uue kodu ees peatumas. Mõtlesin omaette, kas sellest saab järgmine linn, kus ma ei suuda midagi muuta, pean varajama end ja oma tegude tagajärgi inimeste eest, kes mind ainult hukka mõistaksid.

Astusin ema kutse peale autost välja ning jäin hetkeks ümbrust silmitsema. Burlington Vermonti osariik... see koht oli lihtsalt hämmastav. Eriti sügisesel aastaajal.

"Noh, kuidas maja meeldib, Birdy?" küsis ema õhinaga, oma pikki pruune juukseid lohakasse krunni sidudes.

Vastupidiselt tema alati nii sirgetele juustele olid minul metsikud lokid, mida oli raske iga hommik normaalseks seonguks seada. Uskuge mind, lokid on ühed õudsed asjad. Kuid silmad olid meil samad ja olin oma keskmise kehakaalu poolest samuti temasse.

Mehed, kes meid kolimisasjade transportimisega aitasid, tassisid juba meie asju maja uksest sisse.

Maja oli pisike, sini-valget värvi, ilusate lehtpuudega ümbritsetud. Hilissuvine päike peegeldas mulle maja tolmuselt klaasilt vastu ja mulle hakkas vaikselt meie uus kodu meeldima. Akende all olid väikesed, kuivanud peenrad. Olin kindel, et ema hakkab nendega järgmine suvi tegutsema.

"Kena," vastasin noogutades ja läksin ema järel majja sisse.

"Kena? Minu arust jube armas," kuulsin ema mulle kuskilt kaugelt hüüdmas, kui ta ruumidesse kadus.

Koridorid olid natuke kitsad, mis viisid erinevatesse ruumidesse - kööki, wc-sse, panipaika, elutuppa ja ühte magamistuppa, kuhu sai elutoa kaudu.

"Tuled ka üles?" küsisin emalt, kes ilmus varsti köögist välja.

"Hiljem, ma hakkan asju lahti pakkima. Sa peaksid ka omale toa valima ja oma asjad sinna viima."

Võtsingi juba ühe pappkasti enda kätele ja tassisin kriiksuvast trepist üles.

Üleval oligi ainult kaks ruumi- wc ja üks tuba, mis oli arvatavasti magamistuba ning mille tegin kohe mõttes oma toaks. Samas oli ka see tore, et ma ei pidanud wc jaoks alla jooksma ja ema üles ajama, kui ma vetsus vett peale lasin. Ta oli väga halva unega, iga väiksemgi lärm ajas ta üles.

Avasin valge ukse ja leidsin end ilusaimast magamistoast üldse! Mitte, et mind oleks oodanud baldahhiinvoodid ja miljonivaade välja, vaid see oli armsalt tagasihoidlik. Seal olid ilusad riiulid vanade raamatutega, hallikas sahtlitega kapp, mille küljes olid mettallvärvi lamp ning suur kaheinimesevoodi selle kõige juures.

"Noh, kuidas meeldib?" küsis ema entusiastlikult mu selja tagant.

Hüppasin oma mõtetest välja ja lõin käed rinnale. "Ära ehmata mind nii! See on väga ilus!"

Liikusin ettevaatlikult edasi ja istusin oma uuele voodile, lasin käe üle vanaaegse must-valge maastikumaali, mis ilmestas mu uut tuba, rippudes mu voodi kõrval seinal. Oma tumepruuni, keerukate mustritega raamiga oli see väga pilkupüüdev.

"Hakka siis oma asju lahti pakkima. Kui saad tehtud, ma annan sulle raha, et saaksid kuskil poes käia äkki. Ma ise lähen hiljem välja."

"Välja?" küsisin üllatunult. "Aga sa alles jõudsid ju siia. Sa ei oska siin orienteerudagi."

"Noh, mul on mu telefon, internet ja kaart autos. Ma mõtlesin minna kuskile baari, ehk leian endale uusi sõbrannasid... Sa võiks ka proovida."

"Mida? Lähen baari või?"