Savanna (Eesti keeles)

43. peatükk

Ma märkasin, et see oli Dax. Koridoris oli hämar - ainus aken, mis päevavalgust siia juhtis oli tema vastas, majaesises seinas. Päikesekiired maandusid aga maja taga. Aga isegi hämaruses tundsin koheselt ära tema tumedad silmad, kuigi tema sassis mustad juuksesalgud need peaaegu täielikult varjasid. Tema süles oli lahtine raamat, mida ta süvenenult luges.

Hammustasin huulde, kuid viimaks võtsin oma toani viiva koridori asemel siiski suuna trepist veelgi üles. Daxtonile lähenedes aeglustasin sammu. Tema aga ei teinud minu kohalolust välja.

Minagi ei öelnud kohe midagi. Aga kui vaikus ebamugavaks muutus, otsustasin, et pean millalgi häält tõstma.

"Dax? Kas sul on äkki aega... Ma tahaks midagi küsida." Minu hääl kukkus välja palju tagasihoidlikumalt kui oleksin soovinud. Ma ei taibanudki päris täpselt, miks see nii oli. Dax lihtsalt oli kuidagi... erinev. Seda oli tema läheduses alati tajuda, isegi kui sõnagi ei vahetata.

Kui Dax koheselt ei reageerinud, tundsin end veelgi ebamugavamalt. Hammustasin taaskord huulde, teadmata, kas peaksin uuesti küsima või lahkuma. Otsust ma aga langetama ei pidanud, sest ühtäkki sulges ta vaikselt raamatu, tõstes alles siis pilgu aeglaselt minule.

Tema silmad paistsid isegi lähedalt nii sügavad ja mustad, et ma ei saanud kindel olla, kas seal üldse oligi iirist. Ent kui ta oma pilgul üle minu lasi libiseda, mind oma silmadega justkui mõõtes, tõstis ta käe, et salk tumedaid juukseid silmilt lükata. Sel hetkel taipasin, et tema silmades polnud midagi üleloomulikku - nende pruun iiris oli lihtsalt kõige tumedamat tooni, mida kellelgi kunagi näinud olen.

"On sul aega?" küsisin vaikselt, kui ta midagi ei öelnud.

Mul hakkas natuke kõhe, kuid surusin selle tunde alla.

Tema silmad kohtusid minu omadega. "Mille jaoks?" Dax'i hääl oli madal, kuidagi sünge. Aga siiski mingil moel lapselik.

Toetasin end justkui ettevaatlikult vastu sama käsipuud. "Shane mainis mulle midagi," alustasin tasaselt. "Et sa olid... miskit tajunud või nii. Seoses Jake'iga."

Daxtoni pilk ei lahkunud minult. "Usun, et ta rääkis sulle kõik mida vaja."

"Aga vaja mille jaoks?" pärisin. "Kas... Kas Jake varjab midagi?"

"Sellest pead temaga ise rääkima."

SIlmitsesin teda hetke. "Shane väitis, et sa ei öelnud talle kõike. Kas sa tead, mis see on? Mille rääkimist Jake vältida püüdis?"

Dax'i sõrmed toksisid õrnalt vastu tema raamatu kaant, kui ta rahulikult ütles: "Ma otsustasin sind aidata. Kuid on asju, kuhu teistel lihtsalt pole õigust oma nina toppida."

"Mida sa sellega öelda tahad?"

Dax ei vastanud. Selle asemel ütles ta: "Ma pole paaride nõustaja. Te peate oma asjad ise selgeks rääkima." Tahtsin midagi vahele öelda, ent ta ei lasknud. "Ma olen sulle juba öelnud, mida teha. Kui see jaaguar sind uuesti vaatama tuleb, esita küsimus teemal, mida sa tead, et ta vältida tahab. Kui ta vastab," ta toksis sõrmega oma oimukohale, "siis mõtle ise. Kasuta oma hinge."

Mõtle oma hinge, mitte peaga.

Noogutasin, samal ajal neelatades.

Siis tead, kui keegi sinuga manipuleerib.

Taipasin alles nüüd, et võibolla polnudki ta seda öelnud ainult hüäänide tõttu. Aga midagi sügaval minu pead karjus vastu, et siin on eksitus. Jake ei manipuleeriks minuga. Ei, ta ei teeks seda... Ei teeks? Eks?

"Dax?" küsisin hetke pärast vaikselt. Taipasin, et tahtsin teemat muuta. "Mind lihtsalt huvitas, et... Vabandust, see pole tegelikult minu asi." Näperdasin niiditükki, mis minu pluusist välja rippus.