Monster (Eesti Keeles)

Monster -37-

Hey!

Viimane peatükk sel lool. Loodan, et see ei ole kohutav.Kuid tänan teid kõiki, et te mu retke jagasite :) Te olete parimad lugejad planeedil - või kõikjal mujal ;)

Hoidke seda sära,

Maris P.

***

Teda polnud enam. Ta lahkus oma lubadusega sõjaks. Hingasin sügavalt ja raskesti. Kuklasse hakkas kiiresti moodustuma valu, milletaolist polnud varem tundnud. Ma ei julgenud oma sõrmi sinna tõsta, et õhkõrnalt seda kohta puudutada, kuna juba ilma puudutuseta tuikas see tugevasti.

"Lydia," hüüatas tuttav hääl. Katherin. Tema kulmu kohal oli väike haav, milles voolas nõrena - peenikese erepunase nõrena - verd. Ta oli saanud viga. "Ära sure! Kes mulle siis lahedaid lugusid välja mõtleb, kui vanaema Lynn küpsisekoogi suvepäevad teeb?"

Oigasin end istukile ajades. "Kath, ma olen siin. Ma ei plaani kuhugi minna. Kuid valuvaigisteid vajan ma siiski."

Ta kallistas mind tugevasti, usjalt oma käed ümber mu kaela mässides. Hoidsin tema nimel valuoigeid endas. Ta oli nii süütu ja puhas,et ma ei tahtnud teda tõega rüvetada. "Ma igatsesin sind."

"Ning sind mitte igatseda on võimatu, kullake."

"Lydia!" kostus mu kõrvu Sethi hääl. "Tänu taevale."

"Mida sa.. Ega ema ja isa...?" Seth raputas oma pead enne mu lõpetamist. "Ta pole läinud. Mitte veel. Ta tuleb tagasi, ehk isegi armerga! Ma ei saa talle vastu."

"Mõtle hetk. Küll sa tead, mida teha." Tema hääles oli ainult usk, üritasin leida mõnd väikest, kasvõi vaevumärgatavad võbelust, kahtlust, kuid seda polnud. Ta tõesti uskus minu võimetesse.

Ma sulgesin silmad ning mõtlesin kõigele, mida olin läbi elanud hetkest, mil Balban oma hirmu hakkas meisse sisendama. Mõtlesin, kuidas Samantha veenvalt näitemängu tegi, mängis surnut ja keegi ei kahelnud selles hetkekski. Meenutasin esimest rünnakut samal õhtul ning vigastusi, mis ma Tristani ja Sethiga jagasime metsas. Mälestasin hetke, mil ta pime siluett oli märgatav rahvamassi taga sellel kohutaval iludusvõistlusel ja pikk vangistus hallutsinatsioonidelabürindis, hingede rahutus surnuaias ning tema luupainajates. Muidugi ei suuda peast visata eelneva päeva rünnakut, mis osutus tormiks peale vaikust.

Avasin oma silmad taas ja vaatasin Sethile otsa. Noogutasin. "Sul on õigus. Ma tean, mida teha, kuid vajan abi, et ta teelt kõrvale ei kalduks."

"Saab tehtud," vastas Seth. Ta tõstis raadiosaatja endale huulte juurde, mil mina Kathi enda küljest vaevaga lahti harutasin. "...võimalikud abiväed." Sedasi kostus Sethi lõpp, kui ma lõpuks sain Kathi nõusse enda kaelast lahti laskma.

"Korras?"

"Korras."

"Läheb lahti."

"Võidame teda tema enda mängus. Temasugune näriline peab kord elus mürki sööma ja selle mõjust maha vajuma."

Naersin. "Olgu, lähme, meil on palju tööd teha."

***

"Oled sa kindel, et see töötab?" küsis Toby, kontrollides, kas kõik seadeldised olid töökorras. Kummardusin järsult, kui tema seljakotist paiskasid välja laiad tiivad. Põrnitsesin teda ning ta hingas välja midagi vabanduselaadset.

Ohkasin. "Kui ma oleksin kindel, ei jändaks ma erinevate kapinurkade uurimisega, vaid marsiksin juba sirge seljaga talle vastu. Ma tean, et on palju oodata selle toimimist, kuid see on parim plaan, mis meil on.