Monster (Eesti Keeles)

Monster -8-

Haigustasin, kui lõpuks viimasest klassist väljuda sain. Esimesed päevad osutusid alati kõige hullumeelsemalt kiireteks, kuigi see peaks seadusevastane olema - minu seaduseraamatus on kirjutatud, et koolid on täiesti hirmuäratavad kohad, kus su ajusid loputatakse. Või oli see vaid minu kujutlusvõime, kui ma seda silmadega üle lasin. Mäletan ikka veel, kuidas mu ema nõudis minult kõikide seaduste läbilugemist. See oli täiesti kurjakuulutav pilk, mis tema silmis välkis. Esimene kord, kui ma ei raatsinud talle midagi vastu väita.

Küürutades vantsisin, oma kotti mööda maad järele lohistades, koolimajast välja ja automaatselt tuvastasin teismeliste seast Sethi, kes vastu kulunud värviga autot toetus.

"Korvpall või jalka?" küsisin esimese asjana, kui tema kuuldeulatusse jõudsin. "Kuna ma pigem ei lähe veel koju, et rääkida kokku sada valet ideaalsest päevast."

"Jalka," ütles ta napisõnaliselt, põrnitsedes midagi mu selja taga. Suunasin oma pilgu temaga samale tasemele ja ainus, kes seal oli, osutus Tristaniks, kes kõndis koolitrepist alla. Kortsutasin kulmu. Selle poisi juures oli midagi... magnetina mõjuvat. Ta sinakad silmad surusid enda taga peitu mitmeid saladusi. Tema olek hoidis kõik endas. Ta ei lasknud inimesi endale ligi. Peale tema jälitamist leidsin, et ta hoiab rohkem omaette, kuigi ta tegi seda ka varem, ja ei pööra tähelepanu kellelegi.

Hetkeks meie pilgud kohtusid ja ma nägin sadu emotsioone korraga tema silmi hägustamas, kuid vaid silmapilk hiljem oli tal emotsioonitu mask ees.

"Mulle ei meeldi see tüüp," teatas Seth järsku. Keerasin end kannapealt ringi ja vaatasin oma vennale otse silma.

"Miks?"

"Midagi tema juures karjub, et ta on üks suur pahandus."

"Kui sa pole tähele pannud oleme meie samuti pahandused," laususin ükskõikselt. "Pealegi, ta tundub olevat palju tavalisem, kui kõik selle kooli õpilased kokku!"

"Mul on lihtsalt halb aimdus. Lydia, usalda mind selle koha peal. See kutt toob sulle vaid jamad kaela. Ja ma ei räägi peale tunde jätmisest, millest me praegu välja hiilime."

Noogutasin, kuna ma teadsin, Seth ei jää kunagi kaotajaks, kui tal on mingil teemal oma arvamus. "Kuidas oleks ühe jalkamänguga?" küsisin teemamuutuseks.

Ta noogutas korra süngelt, põrnitsedes nüüd tumeda auto taguotsa, mis parklast välja sõitis ja paremale pööras. Ohkasin, ronides venna autosse. Seth tundus kuidagi kramplik uue õpilase vastu, kuigi kui ta oli jäätisepoisi töökohal, polnud mingisugust probleemi tema vastu olnud.

Ma ei mõista kunagi...

Seth sõitis parklast välja ja varsti nägin aknast, kuidas tuttav tänav mööda libises ja üheks segu plärakaks muutus.

Keerasin raadio valjemaks, kuna kuulsin oma lemmikut lugu mängimas. Ma toetasin end lõdvalt seljatoele ja lasin oma kätel süles lebada. Sulgesin silmad ja lasin peal õõtsuda muusika tempokas rütmis.

"Miks see tüüp sind sedasi vaatas?" küsis Seth ootamatult, lõhestades raadiost kostva muusika.

Kortsutasin kulmu ja küsisin vastu: "Mis tüüp?"

"Uus kutt!" urises Seth. Ma polnud varem oma venda sellisena näinud. Vihasena ja emotsioonidel käituvana. Ta ei kaotanud oma kaalutlevat isiksust kergesti.

"Emotsioonitult? Tuimalt?"

"Ei! Nagu sa oleksid saakloom!"

Vaatasin Sethi rabatult. "Millest sa ometi räägid?"

Seth pidurdas järsult ja ma olin tänulik isikule, kes leiutas turvavöö, kuna vastasel juhul oleksin ma läbi esiklaasi lennanud. "Sa räägiksid mulle, kui midagi tead? Olenemata, mis see on?"