Monster (Eesti Keeles)

Monster -12-

Hey!

Seekord ei olnud postitus nii kiire kui eelmise peatükkiga, kuid ma üritan neid postitusi suvega võimalikult palju ja võimalikult korralikke teha! Ma ei taha endale kooliajale liiga palju koormata - eriti, kuna põhikooli lõpuklass nõuab palju rohkem keskendumist kui kõik eelnevad - ning seetõttu üritan palju suvel valmis saada. Sellega seoses - ma alustan kahe uue jutuga septembris! Ma kardan, et ma tapan ennast ära, kuna mul on nii palju mõtteid, mida ma ei saa teile lugemiseks postitamata jätta, kuigi mul on juba mitu poolikut juttu ees. :D

Neile, kes mu staatust ei näinud eile - Monsteril on kokku tulemas 37 peatükki ja ma tean juba, mida ma tahan lõpus näha ja tean, kuidas tahan selleni jõuda. Ma ei suuda oodata, et hakata palju närvesöövamalt pingelisi stseene kirjutama! Ma olen isegi kümnendast peatükist alates muusika mõelnud kõrvale peaaegu igale peatükile - mõnel üksikul on vaid puudu! :D

(WOW! See on väääääga pikk autoriteade! LOL :D)

Aga ma loodan, et teile meeldib see uus peatükk!

Kallid ja viimased augusti päikesekiired,

Maris P.

***

„Kas sa vaiksemalt ei saa?“ sisistasin sosinal.

„Kas sa tahad ise kanda kutti oma treppidest üles, kui oled teda kaks kilomeetrit peatusteta juba seljas kandnud?“ susises Seth ähkides vastu. Olin jõudnud ülemisele korrusele ja ootasin trepi juures, et Seth haavatud ’kaitsjaga’ üles jõuaks. Tema sammud olid kaalust rasked ja valjud mütsatused. Hoidsin hinge kinni ja palusin taevalt, et keegi ei ärkaks, kuna selgitada, miks su kodus on haavatud kutt ning miks sa oled majast välja läinud öösel ei olnud minu ööplaanis kirjas. „Kuhu me ta üldse viime?“

„Minu tuppa. Me laseme tal minu voodis magada ja ma magan ise põrandal,“ sosistasin vastuseks ning kõndisin lühikese koridori oma toani, süda rinnus kloppimas, kartuses, et me jääme vahele. Vähene tõenäosus mitte jääda, kui vanemate magamistoa uks asub sinu hetke asukoha ning sihtkoha vahel.

Avasin oma ukse pärani ning Seth peaaegu et jooksis sisse. Sulgesin hiirvaikse plõksatusega ukse ja keerasin ümber, et näha näost punast Sethi, kes põlvedel oma raskust toetas, selg küürus. Kaitsja oli tema taga, igatepidi suunas osutuvate jäsemetega, mu voodis siruli. Vaatasin teda rahulikult hingamas ning tundsin enda närvilisust kadumas. Paistis, et temaga oli kõik korras.

„Sa oled mulle praegu nädal aega nõudepesusid sees!“ ütles ta oma selga üht ja teist pidi painutades, „ja uue selja!“

„Vabandust!“

„Mis me temaga homme teeme?“ küsis Seth pöidlaga mu voodil lamava isiku poole visates.

„Me äratame ta enne ema hommikust kontrollkäiku ja peidame ta ära. Laseme tal sinu toas end varjata, kuni me koolist tagasi jõuame,“ teatas Seth. Miski ei tundunud selles aga õige. Jätta ta üksi meie koju, kui meie ema tunneb vajadust puhtust nuhkida? Mitte just targim mõte, mida teostada.

„Kuid ema?“ sõnasin oma mõtted. „Ta tunneb ekstreemset vajadust minu toas nuhkida ja korda luua!“

„Minu tuba?“ pakkus ta. „Ema teab, et mu tuba on alati korras ja ta ei roni sinna.“

Kehitasin õlgu: „Võib isegi õnnestuda. Ainult üks probleem.“

Seth ohkas kaitsja käsi-jalgu sättides ja talle tekki peale tõstes ning küsis: „Mis see probleem seekord on?“

„Kuidas me ta märkamatult sinu tuppa saame? Me suudame ka voodist väljatulekuga tehe piisavalt müra, et terve naabruskond äratada! Kuidas me teda peaksime liigutama?“