Monster (Eesti Keeles)

Monster -27-

Hey!

Ma tahan vabandada taaskord oma tulevase novembrikuu puudu olemise eest. Ma ei taha kellelegi kurba meelt valmistada, kuid see, mis ma teen, võib osutuda selleks, mis aitab mu juttudel veelgi areneda. Ja see on juba homme!!!! :O

Loodetavasti suudan olla piisavalt suure kujutlusvõimega, et kirjutada novembri 30-päevaga kokku 50,000 sõna! =O Appi, millesse olen ma end seganud?!

Olgu, see selleks. Praegu soovin öelda, et loodan, et teile meeldib uus peatükk =) Vabandan taas, et enne detsembrit postitusi siia ei ilmu =(

Smile and Hugs,

Maris P.

***

Peatusin poolel redelil, käed kramplikult veel kinni hoidmas. Ma olin roninud viimased kümme minutit. Üles ja ainult üles. Tunnel maapinnale oli pime ning ma ei oleks suutnud ka oma sõrme suhu pista. Valguse piirjooned paistsid juba, kuid oli võimatu öelda, kui pikk maa veel on jäänud. Pagan, ma ei teadnud isegi, kuidas ma nii maa alla sain!

Sundides end taas liikuma, surusin alla valuoiged, mis mu punetavate ja, oletatavalt, villitõmbunud käte tõttu tahtsid aeg-ajalt minu suust väljuda. Seljakoti sisu tiris mind alla ning gravitatsioon tegi sellega koostööd. Hambad ristis ronisin ma aga edasi, kuni jõudsin valguse piirini. Toestasin end ühe käega redelil võimalikult mugavalt ning teisega kergitasin kaant enda pea kohal.

Värske õhk oli teretulnud ning valutavad lihased olid tagaplaanil, kui ma end läbi ava kergitasin. Maa-alune käik oli juhtinud mind äärelinna kõrgeima künkani tipuni. Olin siin mitmeid kordi käinud ja tundsin isegi pimedas keskkonnas piirkonna ära. Pood, kus mind oli vaid väga lühike aeg tagasi rünnatud, oli vaid viie minuti jalutuskäigu kaugusel ja mul ei ole plaaniski sellest poest järgmise paari aasta jooksul mööda kõndida. Õnneks polnud seda tarviski teha, kuna mu maja asus teises suunas.

Alustasin mööda vastasnõlva alla jalutamist, käed surutud tolmurullidega kaetud teksapükste taskutesse. Paranoiline osa minust hoidis mind iga teise sammu pealt selja tagust vaatama, et kindlaks teha, et ma olen üksi keelatud kellaajal tänavaid läbimas.

Mu telefon paistis olevat viimasel ajal minu tähelepanu keskpunktis teine objekt. Paistis, et ma olin millalgi saanud populaarseks, kuid mulle unustati sõnum edastada. Kaevasin oma käe koos telefoniga taskust välja ning vaatasin helistajat. Tristan. Kortsutasin kulmu, kuid vastasin.

„Kas kellelgi tekkis igatsus?“

„Sa oled keegi, kes mu peas alati pöörleb,“ sõnas ta tõsiselt. Mu süda seiskus ning ma olin kindel, et ma ei olnud tahteline kuulama neid sõnu, mida ta minule järgmisena ütleb. „Eriti, kui sa nende kontrollitavale territooriumile ilma ühegi ideeta jalutad!“

„Oleksid sa nõus seda selgitama mulle, kuidas sa seda teadsid?“ küsisin, keerates peatänavalt Wilde tänavale. „Või on sul veelgi andeid, mida ma ei vaja teada?“

„Lydia, kuula mind hoolega,“ ütles ta tõsiselt. „Sul on praegu saba taga. Sa pead ta maha raputama!“

„Ma kuulan,“ sõnasin, hääl järsku veidike korisev.

„Liigu otse edasi. Pööra esimesest kõrvaltänavast alla,“ selgitas ta ning ma kuuletusin, vaevaliselt oma sammu hoides sellisena, nagu ta enne kõnet oli olnud. Kõrvaltänav ilmus kiiresti ning ma vahetasin enda suunda.  „Tubli, sa oled õigel teel. Jätka otse edasi, kuni ma käsin sul keerata.“

Noogutasin, kuna olin mõistnud, et ta jälgib mind kusagil, kus mina teda ei märka.

„Nüüd, keera vasakule,“ ütles ta, kui ma olin kolmveerand lühikesest tänavast läbinud. Mu pilk vilksatas vasakule, kuid ma nägin vaid tugevat betoonseina. „Usalda mind!“ ütles ta, kui ma koha peale seisma jäin, kõheldes oma järgmist käiku.