Monster (Eesti Keeles)

Monster -21-

Hey!

Nii, tekkis tavalisest pikem paus, kuid kool on olnud põrgu mu tagauksel! Või esiuksel? Igatahes on ta väga nõme! :/ Kuna mul on palju plaane nädalavahetuseks, kahtlustan, et postitusi juurde ei tule enam :( Ning selletõttu vabandan, et ma nii lühikese peatüki kirjutasin =(

Teid arvatavasti ei huvita, aga mu kalla venna tuli täna koju! =3 Ainus miinus - ta lahkub pühapäeval, et minna kooli (ülikooli õpilane ikkagi ju). Ta on ära olnud juba mai keskpaigast teiselpool maailma ja ma ei saa temaga nüüd üldse olla... mis sest, et me nagunii ei suhtle palju =P Aga ikkagi, see ei ole seadusevastane oma venda igatseda!

Aga nüüd Monsteri juurde tagasi tulles... Loodan, et teile meeldib uus peatükk! =)

***

Too tormiline õhtupoolik lõppes Sethi mittevajaliku monoloogi ja Tristani sõimamisega, nagu see asi oleks tema süü olnud.

Sellest on möödunud kolm päeva ja ma olen kindlaks jäänud oma plaanile neid ignoreerida, kuni nad otsustavad suu avada. See on nii öelda eetrivaikus, nagu mu isa seda armastab väljendada. Alati, kui ma nägin neid lähenemas, leidsin endas vajaduse minna  kaugesse kohta, kus rohutirtsude laul on tüütum, kui nende kahe katse mind panna taas rääkima. Pidevalt ma lihtsalt panen kõrvaklapid pähe ning kõnnin pilgutamata edasi, käed külmablokeeringuks taskutesse pistetud.

Ma olen hakanud tundidele rohkem tähelepanu pöörama, mida ma pidevalt ei tee. Nimelt olid head hinded saavutatud tänu aastaid tagasi olnud huvist kõiki Sethi õpikuid otsast lõpuni läbi lugeda ja meelde jätta. Veider, et see on õnnestunud, kuna iga õpikut loen ma kolm aastat varem.

Kogu tähelepanu pööramine on väsitav, kui täiesti aus olla. See nõuab tõelist pingutust, kuna sa pead oma kätt üles alla tõstma ja langetama. Ma tõesti ei saa aru, kuidas kõik õpilased mu koolis sellega hakkama saavad. Viis päeva nädalas seitse-kaheksa tundi järjest, kogu aasta vältel veel pealekauba! Ma tean, et see on täielikult tüütu tegevus, kuid kui su kõrval istub igas tunnis Tristan, kes iga hetk üritab minuga suhelda, vajan ma tõesti mõnda vabandust, et näidata oma mitte hoolivat suhtumist temasse, kuni sealt väljuvad sõnad, mida ma tahan kuulda.

Ma olen vaadanud oma viimaste hinnete seisu ning kõik, mis varem võisid olla kahed ja kolmed tunnitöö ajal oleva mitte vastata oskamise tõttu, olid nüüd viied ja isegi viied plussid! Ma ei teadnud, kuidas sellega harjuda ning mu vanemad olid üllatunud, kui nad ei saanud iga päev kõnet minu vähese huvi tõttu tundides. Eriti suured silmad olid neil siis, kui nad ei olnud saanud ühtegi kõnet kolm päeva jutti mu käitumise kohta.

Mu ema hakkab juba sealt oma asju järeldama. Ja minu ema järeldused jõuavad alati teise mandri metsa sügavustesse suure kivi juurest paarsada kilomeetrit allapoole. Täpselt selline täpsus on minu ema järeldustel. Ta järeldab, et ma hakkan nüüd roosakleidi punasehuulepulga kandjaks ning kommejagavaks tütarlapseks. Ta järeldab, et poisid on mu järele hullud ning järjekord lõpeb Plutol.

Kuidas tulevad sellised järeldused kolmest päevast, mil minu pihta pole visatud ühtegi halvustavat märkust, ei suuda minu, järsku viieline, pea võtta. Tema peas peavad vist herilased sumisema, kuna kogu loogiline informatsioon ja mõte läheb tal taldadesse ja ebaloogilise laob ta minule seedimiseks lagedale.

Ei ole võimalik!

Oma ringlevate mõtete keskel, ei pannud ma tähelegi, et olin kõndinud sisse Tristanile. Oh, sa vana tagauks!

Pillasin oma õpikud põrandale ja läksin neid krahmama, enne tema selleni jõudmist, kuid ennäe imet, ma ebaõnnestusin oma katses.

„Lydia, palun, räägi minuga!“ ütles ta anuvalt, pooli õpikuid minu eest hoides. Kõige halvem osa oli see, et temakäes olid ka mu järgmise tunni asjad. Ma ei teinud ühtegi piiksu. Ootasin, üks käsi ette sirutatud, et ta tagastaks mu õpikud, kuid tema pilk näitas, et ta ei kavatse seda teha. Ta kasutas minu tehnikat minu vastu. „Palun!“

„Anna mu õpikud siia!“ urisesin, kui kõik hakkasid klassidesse valguma.

„Nii et sa oled otsustanud taas rääkida?“ muigas ta kergendunult. Põrnitsesin teda, käsi ikka veel ette sirutatud. Ma ei öelnud jälle midagi. Ma ei suuda uskuda, et minu vaikuse rikkusid õpikud! „Ära hakka jälle pihta!“

Ma vaikisin.

„Lydia, mida ma pean tegema, et sa lõpetaksid minu eiramise?“ küsis ta, vaba kätt läbi sassis juuste tõmmates. Vaatasin talle otsa ootava pilguga. Ta teadis, mida ma tahtsin. „Miks sa seda nii väga teada tahad?“

Ning sedasi ma murdusin. Tema hääl. Tema silmad. Tema! „Kuna ma vihkan, et minu eest asju varjatakse. Eriti, kui tegemist on minu vennaga! Ja see söövitab minu sisemust teada, et ta on mulle valetanud ja asju mainimata jätnud, kuigi mina talle alati kõike rääkisin. Ja siis tuled sina ja rikud ära kõik, mida ma tean ja olen regulaarseks pidanud!“ pahvatasin valjult.

„Ah, et see paneb sind sellist lapsikut käitumist kasutama,“ ütles mühatades. Ma surusin käed rusikasse ning surusin hambad risti, et talle mitte vastu lõuga virutada. „Sa tõsiselt peaksid lõpetama mulle selliste asjade põhjustamise.“

„Selliste asjade?“ küsisin. „Millest sa räägid?“

„Sa meeldid mulle, väga“ ütles ta mulle sammukest lähemale astudes. „See pole parim tunne teada, et isik, kes sulle on nii oluline, eirab sind... või veab sind hukatuslikele sissetungimistele.“

Viimase osa ta sosistas mulle kõrva ning ma teadsin kohe, et ta rääkis surnukuurist.

„Ma arvan, et ma ei hakka otseselt välja ütlema, et ma käisin seal peale tüli uuesti.“

„Sa mida?“ karjus ta üle pooltühja koridori, teenides mitmed pilgud kaaskooliõpilastest. Ma katsin ta suu oma käega ja vaigistasin ta. „Oled sa peast segi?“

„Kas see on üks nendest küsimustest, kus sa juba tead vastust ja ma ei pea päriselt vastama?“ küsisin temalt.

„Uskumatu! Su vend tahab minu pead timuka kombel maha raiuda ning sina murrad aina uuesti sisse, ebaseaduslikult, kohtadesse, kuhu ükski õige mõistusega tüdruk minna ei tahaks!“ oigas ta vurinaga rääkides.

„Kas sellel oleks erinevust, kui ma ütleksin, et mul on palju juhtlõngu, mis viitavad mõrvade seostele?“ kergitasin kulmu.

„Sa oled leidnud juhtlõngu ja pole mulle sellest piiksugi teinud?“ päris ta pettunult.

„Mul oli palju tegemist sinu ja Sethi vaidlemise ning kolmepäevase ignoreerimisega. Vabandust, et ma selle peale ei tulnud,“ iroonitsesin pööritades oma silmi.

„Mille peale sa ei tulnud?“ küsis hääl minu selja tagant. Keerasin end ümber, et näha oma venda, kes väga kurjalt jälgis iga Tristani liigutust. „Ja mida sa teed temaga?“

„Rahune maha!“ sisistasin.

„Miks ma peaksin? Ma ei taha, et see väärakas minu õele midagi teeks!“ urises ta, kuid teadsin, et kogu pahameel oli suunatud poisile mu selja taga.

„Ma ei teeks Lydiale kunagi midagi halba!“ ütles Tristan ning kuulsin seda pahameelset alatooni. Otsekui oleks ta solvatud. „Ma võtaksin tema eest kõik hoobid. Kõik kuulid. Ma annaksin tema eest oma elu!“

See lause tekitas Sethi ajust kokkujooksnud arvuti võrdväärse näite. Ohkasin ning vaatasin nende kahe vahel. Mõlema kehad olid pinges ja lõualuud tugevasti kokku surutud. Nägin Tristani käes oma õpikuid ning siis helises kell.

Kiirel reaktsioonil krabasin oma õpikud enda haardesse ja alustasin minemakõndimist. „Lydia, mida sa leidsid?“ hõikas Tristan mulle järgi.

„Seda, mis on õigetest allikatest otsides väga lihtne kokku panna.“

„Ma ei saa ju seda infot, mis sa ühest kindlast kohast leidsid,“ peatas ta hääl mind poolel sammul. Ma keerasin muigega end tema poole ja ütlesin: „See on juba sinu mure.“

"Keegi ei suuda seda teha nagu sina. Sul on stiili, Lydia," vastas ta silmapööritamisega. "Ära unusta, sul on oskusi, mida keegi teine ei saa sinult ära võtta. Usu, et sa saad hakkama, ma jälgin su seljatagust. Alati." Ta saatis mulle veel viimase silmapilgutuse, mille peale ma raputasin vaid pead. Kogu see rääkimine tekitas minus juba peavalu, mis oli veider. Enamus aegadest ei suutnud ma suud pidada. Viimane pilk selja taha ning ma kõndisin läbi ukse oma kirjanduse klassi. Viieline õpilane peab oma reputatsiooni ju ka hoidma, mõtlesin omaette naljatades.