Monster (Eesti Keeles)

Monster -36-

Ja tere tulemast Monster'i eelviimast peatükki lugema. Loodan, et viimased peatükid vastavad teie ootustele!

The Rest Of Us by Simple Plan. - minu hetke kordusel olev lugu, mida ma täiega kõigile soovitan, kes otsivad midagi natuke koomilist, aga ka väga hea rütmiga lugu :)

Kallid ja Naerunäod,

Maris P.

***

Toetusin vastu puutüve ning silmitsesin läbi akna oma vanemaid. Nad arvasid, et ma olen surnud. Ehk oli kõigile sedaviisi parem. Ei olnud enam idiootselt hulljulget plikat, kes igale reeglile keskmist sõrme näitas ning trotslikult omaloomingut tegi. Pidin tunnistama, et see polnud just rahustav neid jälgida. Ema nägu oli punane, silmad paistes ja ripsmetušš laiali valgunud. Isa hoidis teda õlgupidi kinni ja embas teda, endalgi nutust triibuline nägu. 

Märkasin kaminale toetuvat Sethi. Vana hea vennas, kes alati minu kaitseks välja astus ning võttis ebameeldivaid sõnu minu kergekäeliste ja temperamentsete valikute tõttu. See polnud tema suhtes aus. Viimasel ajal oli tal palju muudki, millega tegeleda. See organisatsioon, mida ta aitama pidi, ja kus ta taaskord minu jälgi kattis. Ema ja isa lein, kuigi pole surnukeha, keda leinata. Praeguseks vähemalt.

Mu silmad kohtusid Sethi omadega. Ma naeratasin nõrgalt, kuna rohkemaks suuteline ma ei olnud. Tema lihtsalt vaatas vastu. Sethi ilme ei olnud loetav. Nagu kaljusein oleks ees. Tühi emotsioonidest, reeturlikult ei avaldanud ühtki tema sisemuse mõtet.

Ning siis ta noogutas imeõrnalt oma pead ja naeratas julgustavalt. Tema huulile kerkisid sõnad, julgustavad sõnad. Ta huuled ütlesid: "Tee talle tuul alla." Noogutasin. Olin nüüd julgem. Mu venna toetus oli mulle tähtis ning kuigi viimasel ajal meie suhted olid olnud peaaegu olematud, seisis ta ikka kui minu selja taga, alati valmis mind kukkumast päästa.

"Tänan," sosistasin talle vastuseks ning libistasin ennast alla tuttava puu tüvelt see viimane kord, kuna võimalus naasnemiseks oli väike. Ka ühesuguse liivatera kaks korda enda kätte võtmine oli suurema tõenäosusega juhtumas.

Üks kord veel vaatasin esiust, mis hommikuudus tontlikult suur paistis. Üks kord veel sulgesin silmad, et selga keerata. Ning veel üks kord leidsin ma end raskustes lahkumisega. See koorem, mis mu õlgadele oli vajunud, ei olnud kerge. Minust olenes selle äärelinna saatus.

Whitelane polnud kunagi olnud kodu. See oli kui vangimaja, kus alati olla lõksus ja kus oodati päevast päeva tsiviilisikule vastavat käitumismustrit, vaatamata igale roimale ja ebaeetilisele minevikule. Iga päev oli oodatud muutust, mida, nagu paljude vangide puhul, eales ei saabunud.

Nüüd oli aga midagi muutunud. Inimeste silmis ei olnud enam seda tähesära, mis positiivselt tervitab iga hommikut. Kõik tundsid õudu järgnevat päeva oodates. Whitelane ei ole eales enam sama. Samad sõnad käivad ka minu kohta. Olen vabanenud pärapõrgu ahelatest, kuid seisan vastas põrguväravatel. Järgmised tunnid määravad minu tuleviku - kas ma astun selle viimase sammu põrgusse või astun tagasi tühermaale.

Oli aeg saatusel oma kabemängu otsustav käik teha.

Ja ma kõndisin minema.

"Balbas, see lõpeb täna. Ei mingeid põgenemisi. Ei mingeid korduskäike. Ainult sina ja mina. Silmast silma," sosistasin vaikselt, käed rusikas. "On aeg see kassi ja hiire mäng lõpetada."

Kõkutamine minu selja taga pani mind keset ristteed peatuma. Precter ja Revel. Täpselt, kus see kõik alguse sai. Lõpus asus algus. Jumal vaid teadis, kuidas see kõik oli määratud lõppeda. "Tore, et me lõpuks üksteist täielikult mõistame."

"Oled sa valmis varjudest välja tulema?" küsisin, kuid ma ei keeranud end tema suunas. "Või oled sa liiga hirmunud selleks?"

Kivi krudisemine teavitas mind tema liikumisest. "Sa kavatsed mängida sangarit lõpuni?" küsis ta. "Hea küll, mängime seda sinu reegliraamatu järgi."

"Oh, jäta. Me mõlemad teame, et reegleid pole. Sa ei järgiks neid, kui sa ka ise nad looksid."

"Tark tüdruk. Sa pole muutunud."

"Ma olen muutunud. Sellise pöörase sõiduga muud moodi ei saakski," muigasin. Keerasin end lõpuks temaga vastamisi. "Sina, mu verejanuline, hirmu armastajast sõber, aga pole siiani muutunud. Sa oled ikka veel see sama idioot, kes arvas, et ma kardan teda. Ning su riietusmaitse on jätkuvalt õudne."

"Ninakas."

"Eks ma alati proovi. Aga ma ei tulnud siia iseloomustavaid sõnu tuulde lennutama. Saame selle loog ajuba ühele poole. Kodus oma perega või põrgus saatanaga, ma kavatsen õhtusöögiks kohal olla."

Tema kihvad välkisid päikese nõrkade kiirte all. "Nagu sa soovid," ütles ta ning järgmisel hetkel lendasin vastu punastest tellistest laotud seina. Valuoie ning kopsudes eksisteeriv õhk lahkusid minust korraga. Kiljatus kostus minu kõrvuni ning mul võttis pea seitse sekundit, et mu silmanägemine uuesti fokuseeruks.

Katherin Rowland. Ta oli seitsmene ja elas minu maja vastas. Ta seisis hirmust tardunud positsioonis. "Huvitav," kuulsin Balbase jäist häält. See üks sõna ei tõotanud raasugi head.

"Kath, jookse!" karjusin, kuidas jaksasin. Tüdruku pilk hüppas minu silmadega vastakuti ning ma anusin teda oma peas, et ta võtaks mu nõu kuulda. "Mine! Jookse minema!"

Kuid juba olid ümbritsemas peale Katherini veel tosin inimest. Mina ja Balbas olime suletud inimeste ringi. "Paistab, et sinu hukkamine toimub rahvasilma all."

"Lydia!"

"See on Lydia Maine!"

"Ma arvasin, et ta on juba surnud."

"Mina samuti."

Sellised ütlused kostusid kajana kogu rahva seas korduvalt. Uuesti ja uuesti. "Daamid ja härrad, ma loodan, et te naudite seda väikest show'd, aga see ei kesta enam kaua. Teie mässumeelne printsess leiab iga hetk oma lõpu."

Mil tema oli pahuksis oma kõnega, ajasin ma end jalule. "Sa tõesti peaksid õppima vait olema," ütlesin ning rammisin talle sisse, lükates ta pikali, käpuli maha. "See oli mu venna eest."

"Muljetavaldav," ütles ta naerust vappudes, "kuid sa unustad, kelle vastu sa seda mängu mängid. Matslikud võtted mulle ei mõju."

"Tähelepanu püüab küll," pööritasin silmi, "kuid sul on siiski raskusi keskenduda vahel ka väikesele pildile."

"Mida sa...?"

Muigasin. "Sa veritsed. Mis, oh mis, küll võis mõnd sellesarnast vigastust sinusugusele koletisele tekitada?" Ma muutusin täiesti tõsiseks ja põrnitsesin teda ja haava, mida krutsifiks suutis talle alaselga luua. "Sa oled vääritu peletis. Sa ei vääri ka põrguleeke! Ma loodan, et sulle kõike paremat, kuna just seda sa põlastad. Head. Sinus pole muud, kui vaevatud hinged, kes sind aeglaselt seest närivad. Nad panevad su mädanema nagu õuna. Ma ei tunne end isegi halvasti, et..."

"Aitab!" sisistas ta ähvardavalt. "Mulle aitab sinust ja sinu mõttemängudest!"

Mu sõrmed keerdusid rusikasse, kui ma vastu ütlesin: "Ei ole eriti mõnus tunne, kui seda sulle endale tehakse, eks?"

"Ma ütlesin, et aitab!" karjus ta ning mina, koos kogu rahvamassiga, lendasin läbi õhu taaskord. Kuulsin klaasi purunemist ja nägin, kuidas mu käed teenisid enesele punase kleepuva vedeliku - vere - tõttu kindad. Ebameeldivad, kohutavad, koletud kindad. "Sa tõesti poleks pidanud seda tegema. See pole enam mäng." Kohutav värin läbis mu keha tema hääletooni kuuldes. "Sellest on kujunenud sõda."

Vajusin huult hammustades vastu vana riiulit. "Sa tahad sõda. Otsi omale armee, kuna sul on seda vaja."