Monster (Eesti Keeles)

Monster -7-

"Lydia!" kilkas südant kägistav hääl minu lähedalt. Palun mine minema, mõtlesin korduvalt, kuid see oli viljatu katse, kuna tundsin peeneid käsivarsi oma kaela ümber ja nägin kohutavalt roosasid küüsi sõrmede lõpus. Väristasin õlgu, külmalt vastu tervitades.

"Erin."

"Ma kuulsin, et sa jäid hommikul kooli hiljaks. Mul süda lausa valutab sinu pärast. Loodan, et midagi halba ei juhtunud!"

Minu süda valutab, kuna sa oled minu läheduses, mõtlesin kibedalt, kuid ütlesin hoopis: "Ma magasin sisse."

"Ega sa suure supi sees ei ulbi?"

Ega sa suure supi sees ei ulbi? Kes tänapäeval sedasi rääkis?

"Muidugi mitte!" vastasin mesimagusalt, samal ajal mõeldes, tapke mind kohe! Erin muidugi oleks seda suureks probleemiks lugenud, kui peale tunde peaks sunniviisiliselt jääma. Minu jaoks oli see nagu üleliigne haigutus - tüütu.

Sel hetkel suutsin ma mõelda ainult ühele tüütusele ja tema nimeks oli Erin Well. "Erin, ma kahetsen seda öelda, kuid ma pean minema, et mitte tundi hilineda."

Ausalt ei oleks tundi hilinemine mind karvavõrdki heidutanud, kuid ma pigem kannatan need nelikümmend viis piinarikkalt aeglast minutit tunnis enne, kui Eriniga pikemalt vestleksin.

Keerasin talle selja ning kõndisin silmi pööritades minema.

Klassiruumis valitses vaikne jutusumin, mis peatus, kui mina sisse astusin. Ma ei pannud seda tähelegi, sammudes kohe oma kohani ja ignoreerisin kõiki, kes mind ümbritsesid. Nad olid vaid kasutud parmud.

Asetasin kõrvaklapid pähe ja keerasin muusika põhja. Blokeeritud igasugune vajadus suhelda nende idiootidega. Vaatasin klassis ringi, et määrata kindlaks, kes on suurimad veidrikud, kellest eemale hoida.

Prue ja Carol Rant olid esimesed, kes silma jäid. Nüüd oli mulle selge, miks maasika magus lõhn mu pead ringlema pani. Neil polnud teada, et vähem on rohkem ja nende haistmismeel oli vist parandamatult rikkis.

Phil Willows oli kindel kaarega möödumise hoiatusmärk. Ta poleks nii hull olnud, kui ta oleks jätnud enda teada katkiste sokkide parandamise hobi, mida ta harrastab, ja spordivihkamise. See viimane ületas minu piiri.

Ülejäänud ruumisviibijad ei paistnud väga silma. Nad olid pealtnäha natukene normaalsed, kuid eemale tahtsin ma kindlasti hoida ka neist.

Klassiuks läks lahti ning ma märkasin jäätisepoissi sisse astumas. Viimase kahe tunniga olin saanud teada, et poisi nimi oli Tristan Hale ja ta oli oma vanematega kolinud siia, kuna ta vanavanemad olid siin hiljuti surnud ja pärandasid neile siin maja. Ma ei mõista, miks nad seda esimesel võimalusel maha ei müünud. See koht oli saatana loodud piinakamber neile, kes veel surnud ei olnud. Saatan valmistas neid ette, et nad oleksid valmis lahkudes kohtuma põrguga.

Õpetaja astus sisse, kuid ma ei teinud liigutust kõrvaklappide eemaldamiseks. Miks ma pidin end sellega vaevama? Noogutasin muusika rütmis pead, kuni õpetaja mu laua ette marssis, käed puusas, ja loenguga alustas.

"Mida?" küsisin. "Ma ei kuule teid!"

Teadsin, et karjusin. Teadsin, et mind vaadatakse nagu lolli. Kuid nad ei saanud aru, kui naljakas seda oli teha. Ta vaid liigutas oma käsi näidates, et ma eemaldasin oma kõrvaklapid. Vastumeelselt kuuletusin.

"Tore, et su tähelepanu nüüd õigele asjale on keskendunud."

"Alati on."

Ta pööras põlastava pilguga ümber ja lonkas tahvlini. Vahtisin tuimalt keemia võrrandeid, mis üksteise järel kritseldati tahvlile. Oli esimene päev, Jumala nimel! Kas me pidime tõesti nii palju tähele panema?

Kella tiksumine kostus mu kõrvu aegluubis. See oli nagu aeglane piinarikas suremine. Vajusin lauale lösakile, uniselt numbreid ja tähti uurides.

Kellahelin ehmatas mind ning ma mõistsin, et endale teadmatult olin magama suutnud jääda. Tõusin püsti, tooli lohakalt laua alla tõugates. Kott hooletult üle õla ja ma sammusin klassist välja.

Mu kõht korises täpselt märguandeks, et söögiaeg on saabunud. Trügisin läbi rahvamassi ja olin sööklas ühe esimesena. Kartulite ja lihakastme õrnalt vürtsikas lõhn pani mind peaaegu ilastama. Haarasin kandiku ning kiirsammul suutsin maksta ja maha istuda kaugemasse lauda sööklas.

Ning siis ma nägin teda. Hiiliv pilk ja nõtke samm kaaslasteks. Vaatasin oma toitu ning tundsin nõrkust ja tahet alla anda plaan. Siiski haarasin kiletatud võileivapaki ja järgnesid tema kahtlusevabale kogule. Ma ei kavatsenud tal silmist kaduda lasta.

***

Varjusin müüri taha, peites end tema pilgu eest, kui ta selja taha vaatas. Miks ta salatses? Kui ma piilusin ümber nurga ja nägin, et ta liigub juba edasi, jätkasin oma teed talle järgnedes.

Ta keeras, peale ümbruse kontrollimist, pimedale kõrvaltänavale, kuhu ma ei saanud minna, kui ei tahtnud vahele jääda.

"Meil hakkab aega napiks jääma! Me peame ta kaasosalise leidma enne, kui kogu Whitelane välja sureb."

"Ta kaasosaline on suurepärane enda isiksuse varjamisel. Me ei saa muud teha, kui eksimust oodata."

"Meil pole aega oodata!" urises võõras hääl. "See koht muutub vaiksest äärelinnast kummituslinnaks enne talve lõppu, kui me midagi ette ei võta!"

"Tüdruk saab meid aidata!" teatas tuttav hääl - Tristan Hale. "Me lihtsalt peame ta huvi äratama. Ülejäänu on tühiasi!"

"Siis aja see korda."

Sammud kohtusid häälte juurest ning ma andsin oma jalgadele valu. Jooksin tagasi kooli ning saabusin kellaga samaaegselt. Libistas end klassi ja üllataval kombel oli ta kohal, istudes minu kõrval asuval kohal. Saatsin talle kahtlustava pilgu, kuid ta ei teinud muud, kui noogutas. Ohkasin kohale istudes. Sellele vastuse saamine ei tule meelakkumine.

Meest rääkides, ma pole ikka veel söönud!

***

Hey!!!

Postitasin siis nüüd uue peatüki. Vead võivad sees olla, kuna kirjutasin kogu asja telefoniga ja olen liiga laisk, et kontrollida. Sorry :(

Ja sorry ka selle eest, et see on veidi lühike :(

Ma loodan, et teile meeldis!

Maris P.