Monster (Eesti Keeles)

Monster -29-

Hey!

Uus osa, peale pikka pausi... Vabandan, et väheke lühike tuli! Aga ma loodan, et teile meeldib!

Kallid ja Naerunäod,

Maris P.

***

Ma silusin oma pükse ning vaatasin hajameelselt läbi jäätunud ukseklaasi. Mu kõhus keeras. Ma tahtsin lihtsalt tõmmata ennast kerra ning lihtsalt teeselda, et mina ei eksisteeri. Teeselda, et kogu maailmas pole ühtegi asja, mis mulle viga teeks. Käituda, nagu minu järgmise kahe sekundi otsused ei või otsustada minu elu ja surma küsimust. Kuid iga hingetõmme ju selleks oligi. Selleks, et mina astuksin sõdalasena, kuigi tundsin end nagu kõige viletsam tõvekandja sellel närusel, vihakimbatusest korvatud planeedil.

Neelatasin ning surusin hetkeks oma sõrmed tugevasse rusikasse. Aeg oli lõpetada hädavaresena käitumine, mõtlesin endamisi, haarates kramplikult kinni oma mantlist. Kuulatasin majas kostuvaid hääli. Mitte midagi. Vaikne nagu haud.

Asetasin käe kergelt ukselingile, kuulatades iga heli hoolikalt. Iga heli andis mulle põhjuse karta. Mul oli alati põhjust karta. Mu uus moto oli alati olla valmis ning karta veel tulemata hetki. Ma ei saanud sinna midagi parata. Iga moment tundus nii hullumeelselt viimasena ning iga inimene paistis hirmu süvendavat.

Vajutasin lingi alla ning juba tundsin seda jäist õhku mulle kallale tungimas nagu koletu olend öös. Koletis, mille vastu ei saa võidelda. Peletis, mida tuli vaid võtta, kui petlikku sõpra.

Astusin üle ukseläve ning sulgesin õrnalt enda taga ukse. Hingasin sügavalt, viivuks tagasi vaadates, kuid sundisin enda jalad majast eemale astuma, pöörates ka oma pilgu eemale. Aurupahvakud, mis mu hingamisest järele jäid, olid valged, nagu suvised pilved, kuid ma teadsin, et nad ei olnud. Surusin käed taskusse ning tõmbasin välja paksud kindad. Ma pistsin üpris kiiresti oma sõrmed soojuse kätte ning libistasin neid kohe tagasi mantli taskusse, kus nad soojuse käes lausa tantsu lõid.

Vaatasin väravast välja astudes taevasse ning mu pilk libises pimedatele akendele, mis minu maja nii kummituslikult tühjaks moonutas. Ohkasin, mil ütlesin sosinal: „Nägemist.“

Keerasin ringi, võttes kindlaks sihiks mitte tagasi vaatamise. Sättisin seljakotti oma õlal ning alustasin kõndimist. Ma ei teadnud väga hästi, kuhu ma olin minemas või kuhu ma välja jõuan, aga ma ei saanud ka jääda. Mitte nende jamade ja ohtude keskele.

„Kuhu minek, printsess?“ kostus hääl mu selja taga ning ma peatusin poole sammu peal. Ma ei pööranud ringi ega tõstnud pilku. Ma ei osanud arvata, et vahele jäämine nii kiiresti toimub, kuna siis oleksin asjale rohkem tagavaraplaane teinud.

„Kuhugi ikka,“ sõnasin lihtsalt, hoides kinnastatud käsi jätkuvalt mantlitaskutes. Ta turtsatas naerda.

„Huvitav plaan,“ ütles ta, lõbustatud noot hääles ning olin valmis kihla vedama, et ta pööritas oma silmi. „Veel detailsemalt ei tahtnud rääkida?“

„Mida sa tahad, Toby?“ küsisin end tema suunas pöörates. Ta seisis seal, nahktagi väel, ja hoidis sigarit oma huulte vahel, käed teksade taskutes, samal ajal, kui ta vastu seina nõjatus. Tema juuksed olid kaetud kergete valgete helmestega. Lumehelvestega.

„Mu vend lööks mu maha, kui ma sind ei peataks,“ teatas ta muhelevalt. „Sa oled ta ikka korralikult ümber oma pisikese sõrme mässinud, kas pole?“

„Ma pole midagi teinud.“

„Kes ütles, et sa tegid seda teadlikult?“

„Mul pole selle jaoks aega,“ pomisesin ning keerasin end kannal ringi, kuid enne, kui sain isegi kolme sammu kaugusele, haaras ta mu õlavarrest ning tõmbas mu kiuslikult enda juurde tagasi. „Leia see aeg.“