Monster (Eesti Keeles)

Monster -25-

Ma ei öelnud midagi. Ma seisin paigal ning vaatasin, kuidas mu vend hingeldas oma valjust sõnapurskest. Paistis nagu see oleks  tal juba kaua sisemust söövitanud ja ta tundis kergendust, et sai need sõnad oma hingelt öeldud.

"See ei õigusta seda, et sa tulid minu tagant varastama," ütlesin vaikselt, kuid mu müürid tema vastu olid murdumas.

"Gayle poleks sellega väga rahul."

"Mind ei huvita, kas ta on või mitte, kuna ta lihtsalt ei saa minu venda sedasi kontrollida. Ma ei tea, kes ta isegi on! Seetõttu hoolin ma veelgi vähem."

"Lydia, ma vajan sinu abi."

"Nüüd sa vajad mu abi? Ma arvan, et sa teadsin kõigest, mis on toimumas varem, kui mina. Ma arvan, et minu abi pole sul küll tarvis."

"Tegelikult on sul midagi, mida ma nõukogule pole rääkinud ja mis on nende ainus puuduv jupp mõistatuses."

"Mis see siis on?"

"Sina," ütles ta peale mõnehetkelist vaikust, mis mind väga oli häirinud. Mu silmad olid nagu tõllarattad, kui ta aga selle ühe, lihtsa sõna lausus.

Ma neelatasin ning kordasin, et kontrollida, kui halb mu kuulmine on: "Mina?"

"Sina," kinnitas ta. "Sina oled puuduv jupp nende mõistatuses."

"Mida sa selle all mõtled?" kergitasin kulmu.

Ta vaatas mulle sügavale silma sisse ja vastas: "Tol ööl, mil ma kuulsin pealt ühte vestlust, kuulsin ma neid rääkimas sinust." Ma ei öelnud sõnagi, kuna ma ei osanud sellele reageerida ja ma lihtsalt ootasin, kunas ta jätkab. "Nad rääkisid, kuidas nad peavad sind õigel ajal tabama ning nende boss saab tagasi kogu väe, mis ta paar sajandit tagasi kaotas. Nende jutu kohaselt oli ta taastanud oma energiat ja nüüd otsib ta viisi, kuidas täiesti lõplikult naasta."

"Kuid miks mida? Kuidas mina saan seda korda saatmisel abiks olla?" küsisin närviliselt.

"Ma ei oska öelda, kuid midagi on sellel tegemist meie vanaema vanaemaga."

"Ja mina veel arvasid, et seebikad on täis tobedaid draamasid," oigasin ja vajusin voodile pikali. "Palun ärata mind üles, kui see dilemma läbi saab."

***

Oigasin valjult, surudes oma käed tugevalt oma kõrvadele, et pinisevat heli välja tõugata. Mu pea lõhkus ja ma ei tahtnud muud, kui lihtsalt magada, kuni tõeline maailmalõpp saabub.

Eemaldasin laisalt oma käed oma kõrvadelt, kui pinin suri, kuid karjatasin ärritunult, kui see taas algas. Kas hommikul magada saada oli tõesti liiga palju küsida?

"Lydia, võta see neetud telefonikõne vastu!" karjus Sethi hääl kusagilt maja sisemusest. Ohkasin ja kompisin oma kätegaseda põrgulist leiutist oma ümbrusest, liiga laisk, et selleks oma silmade avamiseks energiat kulutada.

Mu käsi haaras külmast esemest ja surusin umbes vastamisnuppu, sõnades oma tusase tervituse torusse, kuid siis mõistsin, et telefon heliseb ikka veel. Vastumeelselt avasin oma silmad ning nägin, et mu kõrva ääres ei olnud telefon, vaid pakk mängukaarte. Ähmaselt vaatasin ringi ja leidsin oma padja kõrvalt selle valju unehäirija. Ma ei vaevunudki vaatama, kes helistaja oli, vaid vastasin kohe.

"Peab olema hiilgavalt hea põhjus, miks mind äratada kella," peatasin oma jutu hetkeks, et vaadata kella, "kolmest päeval."

"Tervitused ka sulle, päikesekiir," ütles kibestunud hääl teisel pool liini. Automaatselt olin ma maast lahti ning mu silmad tõmbusid vihaselt pilukile.

"Kuidas sa minu numbri said?" küsisin kurjustavalt. "Mida sa tahad?"

"Rahu, printsess," mõnitas ta. "Ära oma tiaarat pilla!"