Monster (Eesti Keeles)

Monster -20-

„Kas te, kurat küll, räägiksite, mis toimub!?“ karjusin ma valjult, tundes maja mu ümber värisemas. Ma hingasin katkendlikult ja ähvardavalt astusin neile lähemale, silmad täiesti kinnitunud nende valelikele nägudele. „Ma tahan tõde ja ma tean, kui ma seda kuulnud olen. Ärge proovigegi valetada!“

„Lydia, ma tõesti vabandan, kuid ükskõik, kui palju ma tahaksin selgitada, miks ma seda munamundrit tahan oimetuks peksta, ei saa ma seda teha. See on keelatud.“ Vaatasin talle pikemat aega otsa, üritades viha enda sees hoida, kuid see ei õnnestunud ja ainus viis, kuidas ma tol hetkel suutsin mitte neid mõlemaid lüüa, oli minema jooksmine.

Ma surusin end kahest poisist mööda ning rahmeldasin end vabaks nende haardest, enne kui nad selle suutsid korralikult lukustada. Jooksin täiskiirusel võimalikult kaugele ja võimalikult võõrasse kohta. Ma vingerdasin tänavate vahel, juhuks, kui nad mind olid jälitamas ning kummaliselt kombel leidsin ma end Reveli ja Precteri tänavanurgal. Muidugi osutub mu sihtpunktiks koht, millel on täielik seos minu suurimate probleemidega.

Mu telefon helises ja ma kaapisin selle oma teksataskutest välja. Nähes helistajat, vajutasin koheselt punast nuppu ning surusin selle taskusse tagasi. Ma ei kavatsenudki temaga rääkida. Kuid telefon ei lõpetanud helisemist ning ma olin juba selle vastu seina kildudeks viskamiseks valmis, kuid see helises taas ja oma vihahoos vastasin võõrale numbrile, kuid tuttavale isikule.

„Mida sa tahad?“

„Lydia, kus sa oled?“

„Seal, kus sind pole!“

„Lydia,“ ohkas ta. „See on keeruline lugu. Palun, tule tagasi.“

„Kas see on keerukam, kui minu elu, kus ma olen hakanud oma seljatagust jälgima, kuna mõrvar võib iga hetk mind taas rünnata?“ küsisin nipsakalt. „Kuna vastasel juhul ei näe ma põhjust teie salatsemiseks.“

„Palun, kuula mind. Selle rääkimisel kaasnevad tagajärjed, mis võivad seada ohtu elusid. Me ei tohi sulle rääkida. See on reeglitega keelatud.“

„Kelle idiootsed reeglid need on? Ma lähen kohale ja nõuan nende muutmist,“ nähvasin taas. „Või rebin ma lõhki igasuguse reegliraamatu, kus see kirjas on!“

Ta naeris nõrgalt minu sõnade üle, mis, isegi vihalaviinina, suutis mu südant pehmemaks muuta. „See pole nii kerge.“

„Ütle, mis elus kunagi on kerge olnud?“ küsisin ohkega, kuid hoidsin oma teravust tema suhtes. Ma ei kavatsenud lasta tal nii kergesti võidurõõmu tunda, lihtsalt tobeda naeru tõttu. Ma ei kavatsenud talle alla jääda.

„Kui sa neid ise keeruliseks ei muuda, siis väga palju asju,“ hingas ta. Tundsin südames, millest ta rääkis, kuna mu süda tegi tagurpidi saltosid ja kõiki akrobaatika raskemaid trikke. Ma ei tahtnud seda tunnistada, kuid ta tõi välja minus tüdruku, kelle olemasolu ma ei olnud varem avastanud.

„Sul on kerge rääkida, sul pole kõik sõrmenipsuga peapeale pööratud ning keeruliseks muutunud.“

„Sa mõtled liiga palju,“ sõnas ta kergelt. „Kus sa oled, Lydia?“

Mõtisklesin, kas öelda oma asukoht või mitte. Otsustasin, et jätan selle enda teada, vähemalt tolleks hetkeks. „Kõikjal ja mitte kusagil,“ vastasin kiiresti ja lõpetasin kiiresti kõne, lülitades telefoni täiesti välja, et tal ei tekiks võimalus mind kõnedega hulluks ajada. „Mul on asjaajamisi,“ sõnasin vaikselt endale.

Alustasin mööda Reveli tänavat, peas kindel sihtpunkt, kus mul veel oli palju teha.

***

Maandusin kassigraatsiaga tolmuga kaetud põrandal ning krimpsutasin nina hirmsa lõhna peale. Keskendu, ütlesin endale karmilt, see peab tehtud saama, haisuga või haisuta. Kõndisin mööda tühja vahet edasi ning õrna kuuvalguse taustal proovisin nimesiltidest sotti saada.

Jah, ma olin tagasi surnukuuris. Kuid eelmine kord jäi minu külastuskäik kindlatel teatud põhjustel lühikeseks ja nüüd oli aeg see tagasi teenida.

Leidsin üles mehe, kes oli oma kolmekümnendates aastates surma saanud. Avasin luku, mis avaldas tema surnukeha. Hingasin, et end rahustada. Hakkasin otsima läbi tema taskuid ja uurima tema surmaandmeid. Lülitasin oma telefoni sisse, kuna kuuvalgusest jäi väheks.

Automaatselt hakkas see helisema, kuid ma ei vastanud. Ma panin kõne kinni ja telefoni hääleturežiimile. Kasutasin telefoni, kui taskulampi ning tegin surnukehast ja andmetest pildi. Telefonist tulev nõrk ere valgus aitas mul avastada midagi, mida ma tuhmis kuuvalguses ei olnud näinud.

Mehe rusikas kätte oli surutud suur kortsus paber, millele oli midagi kritseldatud. Kangutasin tema krampis sõrmed lahti ning libistasin paberi sellest välja. Silusin kortsus paberit oma parimate võimeteni ning suunasin telefoni valguse selle peale. Seal oli kaks sõna peale kirjutatud.

Daemonium ja Alucinatio.

Ma sulgesin silmad ja üritasin otsida peas kõiki võimalikke tähendusi, kuid ma ei suutnud neid luua. Mu telefoni pidev vibreerimine teenis liiga suurel määral minu tähelepanu, et tõelisele probleemile keskenduda.

Voltisin paberi ning surusin selle endale sügavale taskusse. Ronides ahvikombel laudade kohal suutsin ma end aknast välja vinnata ning vaikselt maanduda.

Telefoni ekraan vilksatas veelkord neoontoonides helistaja telefoninumbrit ning ma otsustasin seekord vastata.

„Mis nüüd viga on?“

„Lydia, kus sa oled?“ kostus Tristani hääl teisel pool liini ja ma olin kindel, et selles oli kuulda meeleheidet.

„Teel koju,“ vastasin hoolimatult.

„Ma tulen sulle järgi, praegu on suur oht üksinda sul ringi liikuda,“ teatas ta. Paistab, et mul on inimesed omavoliliselt lapsehoidjaks hakanud. „Kus sa oled?“

„Kohtu minuga Precteri pargis. Ma tulen sinna.“

Kuulsin teda protesti algatamas, kuid ma lõpetasin kõne enne, kui ma seda korralikult kuulama pidin hakkama.

Paber ja telefon ohutult taskusse surutud, alustasin kõndimist lubatud asukohta. Ma olin vihast vaba, kuid tusane olin poiste pärast siiski. Samas oli mu tuju märgatavalt tõusnud, kui ma uue juhtnööri leidsin.

Precteri park tuli mu vaatenurka ning esimene asi, mida ma nägin, oli Tristan oma punase auto vastu toetudes seismas. Tema keha paistis olevat väga lõõgastunud olekus, kuid tema pea käis edasi tagasi, mil ta uuris ümbrust ja mind otsis.

„Kuule, vana, sa peaksin vabamalt võtma,“ hüüdsin juba kaugusest. Tema kogu olek muutus vabamaks, kui ta mind kuulis.

„Sa pidid mulle südame rabanduse andma!“ ütles ta end auto küljest lahti tõugates ja minu ümber oma käed pannes. „Ära kunagi enam sedasi tee!“

„Sama hästi võiks öelda, et ma armastan kleite, mis on täielik vale. Ma võin seda lubada, kuid ma ei mõtle seda päriselt.“

„Tule, viime su koju,“ ohkas ta mind auto poole juhatades, käsi üle mu õlgade kergelt lebamas. Mu süda kloppis mu sees ja ma ei suutnud mõelda muud kui: „Jah, kindlasti toob välja tüdruku.“