Savanna (Eesti keeles)

30. peatükk

Mõlemad minu vanemad pöörasid oma ehmunud suured silmad minule. "Jumal küll," sosistas ema, minnes aeglasest aina kiiremaks. "Kuhu sa end seganud oled?"

Paistis, et isa oli tahtnud küsida seda sama, ja tema pilk vilksatas samas ka aknale, kust nad just hetk tagasi hüääne vabalt meie aias jooksmas olid näinud.

Tundsin Jake'i toetavaid käsi enda ümber. Tõstsin oma pilgu, leides end talle silma vaatamas. "Nad ei saa sind kätte. Ma ei luba seda," sosistas ta.

Põimisin oma käed kallistuseks ümber tema keskkoha. "Mida me siis teeme," küsisin vaikselt, püüdes hääle puhtana hoida.

"Teete seda omal moel? Tüüpiline. Aga olgu siis," kostus hääl teisel pool ust. Tundsin Jake'i lihaseid pingule tõmbumas. Tulle tundus, nagu püüaks ta urinat tagasi hoida.

Üleval korrusel kostus vali klaasi klirin. Lühikeseks hetkeks jäime kõik liikumatuks.

"Nad tulid sisse," teatas Jake äkki, tirides end minust lahti.

Minu pilk liikus trepile. "Jake? M-Mida me nüüd..."

"Me peame siit lahkuma," kostis ta äkki tõsise tooniga. Ta haaras minu randmest, tirides mind välisukse juurde. "Tulge," hüüdis ta, vaadates minu vanemate poole, kes jäid hetkeks segaduses pilguga sinna seisma. Minu sees väänles hirm, et nad ei tulegi. Kuid siis, ilma ühegi sõnata, astusid nad meie juurde.

"Mida sa teha plaanid?" küsisin Jake'ilt.

"Minu auto on pargitud siia lähedale. Jookske nii kiirelt kui suudate ja minge sisse, kuni mina..."

"Ei!" hüüatasin, minu näol puhas õudus. "Nad võivad sulle haiget teha. Või sind tappa!"

Vastu vaidlemise asemel asetas ta kiire suudluse minu laubale. "Ma saan hakkama," sosistas ta. Seejärel kuulatas hetkeks, avas ukse ja samal ajal hüüdis meile, et jookseksime.

Ukse avanedes nägin eemal tee serval kaht hüääni, hambad paljastatud pigem õelas naeratuses, kui nad pead meie poole pöörasid. Ja siis nägin neid ka mujal, seismas kaugemal meie aias ja üle tee metsa all. Ja neid oli palju. Tundsin oma sisemust kokku tõmbumas. Kuid auto ei olnud väga kaugel.

Minu kergenduseks reageerisid mõlemad minu vanemad piisavalt kiiresti, ning ilma ühegi küsimuseta kiirustasid auto suunas. Vaatasin üle õla, nähes Jake'i laienenud pupillidega. Ta sööstis meile lähima hüääni suunas, hiiglaslikud kihvad paljastatud raevuks urinas. Tundsin oma keha pingule tõmbumas. Aga mitte sellest, et nägin Jake'i sellisena. Ma kartsin, et ta saab viga. Ent ma ei saanud pidama jääda. Minu ema käsi oli klammerdunud minu õlale ning ta tiris mind kaasa. Vastu tahtmist pöörasin pilgu Jake'ilt ning jooksin.

Jooksime isegi siis, kui need samad kaks hüääni meile küljelt lähenesid. Jooksime ka siis, kui Jake neile ette sööstis, paisates nad meist eemale. Ma tundsin oma ema võpatamas. Mida iganes minu vanemad olid arvanud siis, kui Jake oli rääkinud oma plaanist ja käskinud meil joosta, ei olnud see arvatavasti midagi sellist, mida nad nägid nüüd.

Autoni oli veel veidi alla kümne meetri. Ma kuulsin judinaidtekitavat moonutatud urinat ning ei saanud end takistada tagasi vaatamast, ainult et näha Jake'i lebamas maas, üritamas püsti saada, suur verine haav tema küljel nähtav tema rebenenud särgi alt. Minu jalad lakkasid liikumast, olles piisavalt tugevalt paigal, et tirida ka ema peatuma.

"Jake!" hüüdsin hirmunult, leides end sööstmas tema poole. Ent käed peatasin mu. Minu isa, ma taipasin, ent ma võitlesin edasi. Pisarad hägustasid minu pilgu. Hüäänide pilkav naer kostus kusagilt lähedalt. Kusagilt meie kõrvalt. Kuid ma ei pööranud pead, et näha selle täpsemat asukohta. Minu pilk oli kinnitunud Jake'ile.