Savanna (Eesti keeles)

28. peatükk

Kuni me seal olime, ei öelnud ema õieti midagi, ent ta viinud meilt kahelt ka oma pilku. Vähemalt ei teinud ta seda liialt avalikult, ent ma ei tea, kas Jake seda märkas. Siiski proovisin teha rutem, et saaksime viimaks ka minema hakata.

Ja päeva jooksul oli Jake praktiliselt alati minu kõrval. Välja arvatud siis, kui meil eraldi tunnid olid. Kuid iga tunni lõpus ilmus ta kohe minu kõrvale tagasi, nagu kardaks, et keegi mind muidu ära võib viia. Tema kohalolek hoidis ka Nicole'i vähem jutukana, kuigi paistis, et ta Jake'i lähedusega ka tasapisi harjuma hakkab.

Aga ma igatsesin siiski Rudyt. Ilma temata oli midagi nagu puudu. Ma tõsiselt loodan, et näen teda jälle peagi.

Kui tunnid läbi said, väljusime Nicole'iga koolimajast. Arvasin, et ootan Jake'i tema auto juures; kui ta juba ise seal ei ole. Nicole jättis minuga selleks päevaks hüvasti ning lahkus oma teed, kui mina silmadega Jake'i autot otsisin. Jake ei olnud veel seal.

"Selina, saame me rääkida?" tuli äkitselt tuttav hääl minu kõrvalt. Pöörasin pilgu sinna poole, ja nähes Shane'i mulle lähenemas, jäin ma seisma.

"Rääkida millest?" küsisin uudishimulikult. Ja kuidas ta üldse teadis mind siin oodata?

"Saame võibolla kuskil mujal rääkida?"

Heitsin pilgu koolimaja uste poole. Ma ei näinud Jake'i ikka veel kusagil. "Ma peaksin kedagi ootama siin tegelikult," ütlesin mõtlikult.

Shane vaatas meie ümber. "Tule," ütles ta, suundudes kahe pargitud auto vahelt läbi ning teisele poole tänavat, kuhu ma talle järgnesin. Teeservast veidi edasi hõredalt asuvate puude vahel toetas ta selja ühte vana tamme vastu, olles järelikult leidnud sobiva koha. Kooliesine oli siit nähtaval, aga seal asuvate inimeste kuuldekaugusest väljas.

"Millest sa siis rääkida tahtsid?" küsisin, tirides silmad kooli poolt Shane'ile.

Ta ohkas ning vaatas mulle silma. "Selina, mis toimub?" küsis ta vaikselt, tema toon peaaegu kurb.

Kortsutasin kulmu. "Mis mõttes?"

Ta ristas käed oma rinnal. "Sulle otsitakse ihukaitsjaid?"

"Ku-Kuidas sa tead-"

"Võib öelda, et mul on lähedane kontakt Night Pack'i omanikega."

"Oh," vastasin lihtsalt, vaadates maha.

"Kui ma sind nende hüäänide käes nägin, ei arvanud ma kohe, et sul nendega mingi suurem asi on ajada," rääkis Shane edasi. "Miks sa mulle sellest midagi ei öelnud?"

Kehitasin õlgu. "Ma ei tea... Ma ei lähe sellest ju igaühele rääkima."

Ta hingas kuuldavalt läbi nina välja, tõugates end puu vastust lahti ning astudes aeglaselt mulle lähemale. "Mis juhtus, Selina?" küsis ta tasasel häälel, vaadates mulle silma. "Mida nad sinust tahavad?"

Millegipärast tundsin end tema ees kui väike laps, kes on mingisuguse pahandusega hakkama saanud. Kummaline.

"Ma päästsin ükskord kellegi," alustasin ohkega. "Tähendab, ma hajutasin ühe hüääni tähelepanu, aidates niiviisi jaaguari. Nendele hüäänidele on see nüüd nagu mingisugune mäng. Nad tahavad mind... tappa."

Shane silmitses mind lühidalt, enne kui eemale, tagasi kooli poole vaatas. "See jaaguar," kostis ta siis. "Tema otsibki sulle kaitset?"

Noogutasin. "Ta on mulle... tähtis."

"Esimene kord kui sind kohtasin, paistsid jaaguarid sind tülitavat," ütles ta seejärel.

"Tema ei olnud üks neist," vastasin rutuga. "Tähendab, need olid mõned, keda Jake teadis. Aga nad ei olnud minu sõbrad." Hakkasin mõtlema, kas ma ikka peaksin Jake'ist võõra savannalasega rääkima. Aga Shane ei olnud ju enam võõras?