Savanna (Eesti keeles)

27. peatükk

Marshal tõukas end lauast eemale, hakates juba eemalduma. Ühtäkki tundsin aga midagi palavat puhumas mulle kuklasse. Ainult sekundi murdosa jooksul taipasin, et see on kellegi hingeõhk. Mille peale ma liiga äkiliselt reageerisin ning praktiliselt Jake'ile sülle kargasin, tuues kuuldavale summutatud iitsatuse.

Jake asetas oma käed kohe ümber minu piha ja kortsutas kulmu. Minu silmad samal ajal otsisid seda, kes iganes minu taha oli ilmunud. Jake märkas minu pilku, vaadates siis samas suunas.

Meie kõrvallaud, mis varem oli tühi, oli vahepeal kellegi poolt hõivatud saanud. Kuna istekohad kahe laua vahel olid seljatoega ühendatud, oli minu taha istuma tulnud noor poiss mulle piisavalt lähedale saanud. Ta oli end kehaga meie poole pööranud, toetas nüüd end küünarnukkidega tooli seljatoele ning vaatas minu poole, näol mänglev naeratus.

Poissi kõigest hetke silmitsenud, Jake'i haare minu ümber tugevnes. Tema pilk oli kahtlustav, isegi veidi hoiatav. Kuid minu ehmataja ei paistnud seda märkamagi panevat.

"Vabandust," ütles ta õrna, peaaegu heliseva tooniga, püüdes naeru alla suruda. "Ma ei kavatsenud sind ehmatada."
"Mida te tahate?" küsis Jake. Tema toon ei olnud ebaviisakas, kuid oli selgesti kuulda, et Jake ei olnud sellisest sekkumisest just vaimustuses.

"Ma juhtusin teie juttu pealt kuulama." Tema olekus polnud märkigi, et tema tegu talle valena oleks tundunud. "See kari teeb teile muret?"
Jake silmitses poissi ikka kahtlustavalt, suunates seejärel tähelepanu mujale, pöörates end selle käigus piisavalt, et ka minu pilk poisilt eemale tirida. Paistis, et Jake kavatses teda ignoreerida.
"Mina ja mu vend oleme muidu päris osavad. Ma ei ütleks, et me nende karjast lahti saaksime, kuid meil võib olla teatud eelistusi, kui asjale teisest küljest läheneda."
Nad pakkusid ennast meile abiks? Ja Jake ei olnud nõus seda arvestama?
"Nende eelistuste pärast ma muretsengi," ütles Jake vaikselt, taha tolle poisi poole vaatamata.
"Me ei kuulu karja," vastas poiss süütult.
"Aga ma ei saa kindel olla, et te nendega läbi ei käi. Vabandust, aga veelgi rohkem hüääne siia segada pole vaja."
"Hüääne?" pääses sosin minu huulte vahelt enne, kui seda takistada jõudsin.
"Vööthüään," parandas poiss, vaadates üle Jake'i õla minu poole. "Me oleme vööthüäänid."
Mõtlesin tagasi neile kordadele, kui hüäänikarjaga kokku olin puutunud. Tõesti, karjas olin näinud vaid tähnikhüääne.

"Jake, mõtle nüüd," ütles äkitselt hääl teiselt poolt meie lauda. Alexandra. Ta oli ikka veel siin. Nagu ka Marshal. "See poleks halb plaan."
"Minu nimi on Dace," ütles poiss, nihutades end oma istekohal, et saaks paremini meie poole vaadata. Jake hingas sügavalt läbi nina, pöörates pilgu tema poole tagasi.
"Ja minu vend siin on Codie." Dace näitas põidlaga poisi poole, kes end tema kõrvale oli nihutanud, nüüd mulle tervituseks viipas ja naeratas.

Alles nüüd tema venda lähemalt nähes, pöörasin tähelepanu nende kahe välimusele. Mulle jäi kohe silma see, et näen selle päeva jooksul vist juba teisi kaksikuid. Mõlemal poisil olid väga sarnased näojooned, tumedad silmad ja heledad juuksed. Dace'i juuksed olid aga tuhmimad blondid, kippusid pigem tumeda tooni poole. Need olid sassis, nagu oleks ta just väljast tornaado eest põgenedes siia jooksnud. Salgud kippusid libisema tema silmadele.

Codie juuksed olid aga pigem erku tooni; peaaegu helendamas siin lambivalguse all. Kuid olid täpselt samamoodi segamini, vajudes salkudena silmadele. Kuigi need olid võib-olla veidi lühemad kui Dace'i salkus juuksed. Ning lisaks veel peale väikese erinevuse nende silmavärvides, kus Dace'i silmad olid sügavat tumepruuni tooni, Codie omad aga segu beežikas-pruunist ja tuhm-rohelisest, ei suutnud ma millegi muu järgi neil kahel vahet teha. Nad isegi riietusid ühte moodi. Tumehall jakk ning mustad teksased.

Kui Jake ei vastanud, rääkis Dace edasi. "Pakun seda võimalust, sest raha kuluks meile praegu ära. Me ei küsiks just palju," ütles ta lootusrikkalt. "Pealegi, midagi põnevat kuluks ära küll," lisas ta naeratusega, jäädes Jake'i vastust ootama.

Ma libistasin end vahepeal Jake'i sülest ära. Me olime liiga paljude minu jaoks võõraste isikute keskpunktiks.

Jake ohkas, ning kui ta rääkima hakkas, oli tema toonis ikka kosta vastumeelsust. "Ja mis teie plaan oleks?" küsis ta vaikselt. "Ma ei usu, et sisse sulandumine eriti hästi välja tuleks."
"Me saame teha katseid nendega rääkida," kostis Dace. "Me oleme peaaegu nagu vennad. Kui nad meid ka vastu ei võta, ei usu ma, et nad meile kohe kallale tuleksid. Me saaksime vähemalt proovida."

Jake'i silmad jäid hetkeks pidama minul, nagu otsiks ta vastust siit. Mina ei osanud aga midagi siin kaasa öelda.

"Aga kui te nende poolel peaksite olema?" küsis Jake viimaks. Talle ei paistnud mõte neist kahest kui variandist ikka sugugi meeldivat.
"Selle võimaluse saab välistada," teatas Dace naeratusega, nagu teaks ta midagi, millest meil aimugi pole.

Codie nihkus lähemale, sekkudes nüüd esimest korda vestlusesse. "Dace ei saa valetada, kui tõde otse tema mõtetes näed," ütles ta. Olin juba mõtisklenud, millisena Codie hääletoon Dace'i kõrval kõlada võiks. Ma ei tea kas see oli ootuspärane, kuid nüüd leidsin, et hääletoon ei ole nende juures midagi, mille järgi neid eristada saaks.
Jake kergitas kulmu, nagu oleks ta üllatunud.
"Ma olen seda ka varem teinud. Tõhusaim viis kellelegi teada anda, et sa ei valeta." Ta naeratas.
"Liiga suur usalduvus pole hea omadus," ütles Jake, asetades käed vaheliti rinnale.
"Ma ei usalda kergesti. Ning sellepärast jääbki Codie minu kõrvale." Ta viipas oma venna poole. "Vajadusel murrab ta kiiremini kui keegi teine, keda oma elus kohanud olen."
Mul tõusid ihukarvad püsti.
Jake'i pilk liikus Codie'le, siis Dace'ile tagasi. "Hea kuulda," ütles ta mõrult.
"Kuidas siis jääb?" Dace'i silmad särasid, nagu väiksel lapsel kellele öeldakse, et võib viimaks oma jõulukingid avada.
Jake hingas sügavalt sisse ja välja, kuid ei vastanud kohe. Siis aga tõmbas ta oma käe minu piha ümbert, tõustes laua tagant püsti. "Parem, kui see mingi trikk ei oleks," ütles ta hoiatavalt.
Dace naeratas võidukalt, tõugates end kergelt püsti ning astudes täpselt Jake'i ette. Piisavalt lähedale, nii et nende pikkust oli kerge silmadega võrrelda. Jake oli Dace'ist umbes tolli jagu pikem.

Codie tõusis samuti üles, võttes koha sisse täpselt oma venna kõrval. Jake heitis talle lühikese, ei midagi ütleva pilgu.

"Kui midagi enamat proovid, sekkub Codie kohe vahele. Ning teda ei tasu alahinnata," kostis Dace muretult.

Jake ohkas, tõstis siis oma parema käe, ja - mulle tundus, et vastumeelselt - asetas oma peopesa Dace'i laubale. Kui Jake paistis jäävat valvsaks, sulges Dace oma silmad. Ning hetke pärast käis poisist läbi õrn jõnksatus. Kui ta hambad kokku surus ning tugevalt oma venna käsivarrest haaras, samal ajal kui kõik karvad tema käsivartel püsti tõusid, kartsin ma, et midagi on valesti läinud. Kartsin, et Codie iga hetk Jake'ile kallale kargab. Seda aga ei juhtunud. Ning mõne sekundi möödudes astus Jake tagasi, lastes käel oma küljele langeda.

Kõik jäid nüüd ootavalt Jake'i otsa vaatama - kaasa arvatud mina. Ausalt öeldes tekitas mõte uutest hüäänidest minus vastakaid tundeid. Kuid kui nad saavad meid aidata, ei tohiks seda võimalust vaid esmamulje tõttu kõrvale jätta.

"Vähemalt sa ei valetanud," kostis Jake viimaks.
Dace'i näole tekkis jällegi lai naeratus. "Niisiis sellega on klaar." Ta astus Jake'ist mööda, libistades end istekohale teisel pool meie lauda. Jake ei öelnud midagi, tuli vaid vaikselt tagasi minu kõrvale.
"Kui te nüüd otsustate meiega arvestada, võib ju peamised asjad kohe läbi rääkida." Dace pilgutas minu suunas silma.

Midagi maandus minu kõrvale. Kuigi ma ehmusin, ei olnud minu reaktsioon seekord vähemalt pooltki nii hull kui eelmisel korral. Codie oli kergelt üle istmete seljatugede hüpanud, sättides end julgelt täpselt minu kõrvale. Jake pani seepeale käe uuesti minu ümber, tõmmates mind õrnalt endale lähemale.

"Mina naasen siis tagasi oma tööpostile," ütles Alexandra, pöörates meile selja ning astudes leti poole.

Jake pöördus Marshali poole, kes alles meie laua ääres oli. "Minu soov on ikka jõus," ütles ta. "Kardan, et kahest hüäänist võib siiski väheks jääda."