Savanna (Eesti keeles)

25. peatükk

"Kui kipsis jalga saab terveks nimetada," vastasin.

"Sa tead mida ma mõtlen." Jake'i pilk jäi pidama minu kaelal ning ta tõstis käe, silitades sõrmega üle koha, kus ma teadsin olevat minu haav. "Mis see on?" küsis ta.

Ohkasin. "See hüään tegi seda. Aga see pole midagi. Vaid kerge haav."

Pahameelt oli Jake'i ilmest kerge eristada. Kuulsin tema kurgust vaikset madalat urinat.

"Jake?"

"Vabandust." Urin lõppes. "Aga sa ei saa öelda, et see pole midagi. Need hüäänid väärivad kõike halba, mis nendega juhtuda saab."

See tundus karmilt öeldud, kuid ma ei vaidlenud vastu.

"Kuid sa ei ole jumal, et seda ise korraldada. Vähemalt olen ma praegu veel siin."

Jake vaatas mulle uuesti silma. "Ära ütle nii." Tema käed libisesid kaugemale minu selja taha, kui ta mind enda vastu surus. "Sa jäädki siia. Kuni mina veel elan, ei lase ma neil sulle enam haiget teha."

Toetasin oma pea tema õlale. Mulle meeldis, kui ta mind oma käte vahel hoidis. Mingil hetkel tõmbus ta aga tagasi.

"Sa peaksid end vist kooliks valmis seadma. Ma viin su enda autoga ära."

Noogutasin ja astusin vastumeelselt eemale, et alla kööki minna. Jake tuli minu järel. Kergenduseks oli vähemalt see, et ema köögis ei olnud ja Jake'i siin ei näinud. Tal on vist täna vaba päev. Sellisel juhul ei ärka ta nii vara.

 Hommikusöögiks segasin endale kaussi veidi müslit piimaga. Tavaliselt mind häiriks, kui keegi mind söömise ajal jälgib. Tundes endal aga Jake'i pilku, ei tundnud ma end halvasti.

"Sa ütlesid, et see Shane päästis su," sõnas Jake ühel hetkel. "Ja sa ütlesid, et ta oli madu?" Paistis nagu Jake tahaks kindel olla, et ta mind valesti ei olnud kuulnud.

Noogutasin ja neelatasin, et suu tühjaks saada. "Kas see on normaalne, et ta nii...?" Otsisin õiget sõna.

"Nii suur oli?" lõpetas Jake minu küsimuse. Ta ohkas ning vaatas oma ette lauale. "Kui sa mainisid, et teised jaaguarid teda kartnud olid, ei tulnud ma selle pealegi, et see tüüp võiks madu olla. Mõeldes aga sinu turvalisusele, oleksin pidanud kõik variandid läbi mõtlema." Ta tõstis pilgu minu poole. "Ma ei tahaks, et sa tema lähedusse uuesti satud."

Kortsutasin kulmu. "Shane on mind aidanud ja minu vastu alati hea olnud. Igasugune teine kiskja savannalane võib mulle ohtlikumaks osutuda."

"Maod on natuke erinevad ülejäänud savannalastest," vastas Jake. Ma oleksin mures ka siis, kui see poiss oleks olnud midagi minu sarnast. Asi on aga selles, et sa ei saa kindel olla, mida ta tahab. Ja kui näiteks kaslane ründab oma ohvrit, on tema esimeseks ülesandeks tavaliselt ohver kõigepealt surmata, sest talle on lihtsam kui ohver vastu ei hakka. Aga kas sa arvad, et sellist hiiglaslikku madu huvitaks, kui sa veidi siplema hakkad?"

Mõtlesin tema sõnadele järele, sonkides lusikaga oma kausis. Minu söögiisu kadunud. "Shane ei teeks seda. Ma ei usu seda," ütlesin vaikselt.

"Sa ei usu, aga sa ei saa kindel olla."

Tegelikult võis Jake'il õigus olla. Kuigi mul oli raske uskuda, et Shane tapja võiks olla. Ta oli mind päästnud Jake'i sõprade käest, ja peale seda mind koju saates ei ilmutanud ta mingeid kavatsusi mulle haiget teha. Ta aitas, kui ma olin kukkunud, ja viis mind haiglasse. Ning kui ta oli teada saanud, et mina olin see, kes teda jälgis, ei teinud ta samuti mulle midagi halba ja lasi mul minna. Ning siis päästis ta mind hüäänide käest. Oli see kõik siis vaid mäng? Miks peaks ta minu pärast sellist vaeva nägema?