Savanna (Eesti keeles)

23. peatükk

"Aga mida sa siin teed, kui siin ainult üksinda käid?"

Ta kehitas õlgu. "Niisama olen. Mõtisklen. Vanasti mängisin oma kujuteldavate sõpradega ja ritsusin siin igal pool puude otsas."

"Sul olid kujuteldavtavad sõbrad?" Ma peaaegu naersin seda öeldes.

"On see siis halb asi?"

"Ei, üldsegi mitte," raputasin pead. "Mul vist ka pidavat kunagi üks olema. Ema igatahes nii ütleb. Ma ise ei mäleta."

Kui Jake mind oma sülest lahti lasi, liikusin väikeses ruumis veidi ringi. Lähenedes lahtisele uskeavale olin ma veidi ettevaatlikum. Sealt välja vaadates sain aga veidi täpsemalt aimu, kui kõrgel me oleme. Väga hea, et minu kõrgusekartus just kõige suurem ei ole. Ma pole küll hea silmadega mõõtja, kuid ütleksin, et kümme meetrit kukkumist on siin küll. Isegi rohkem. Ja ei mingit treppi ega muud abivahendit üles tulemiseks. Jake'il polnud aga raskusi isegi mind siia vedada.

"Kas sa kunagi kukkunud ka ronides oled?" küsisin niisama uudishimust.

"Tegelikult olen küll," vastas ta ning muigas. "Vahel ikka läheb samm sassi või midagi."

Kergitasin kulmu. "Ja sa ei öelnud seda enne, kui mind siia tõid? Sa kasutasid ronimisel vaid ühte kätt minu pärast."

Minu vastus tegi Jake'ile nalja. "Õnnetusi ju ikka juhtub. Pealegi, viimati juhtus mul taoline äpardus peaaegu aasta tagasi."

Ohkasin ja pöördusin ukse juurest tagasi. Heitsin pilgu Jake'ile. Ta istus ikka veel seal seina ääres, silmitsedes mind. Mõtlesin, et võibolla on see hea hetk oma uudishimu rahuldamiseks.

"On sul siis veel midagi peale ebainimliku kiiruse, selle hüppe- ja ronimisvõime ja muu selle?" küsisin tema ette põrandale istudes, ristates oma jalad.

Jake naeratas. "Nüüd tuleb siis küsitlus, jah?"

Noogutasin.

"No siis... Peamised on mul ikka teravnenud meeled, tugevus, kiirus ja nii, nagu sa juba peaksid teadma." Ta vaikis, kuid kui nägi et ma jäin ootama, ta jätkas. "Inimkujul ei ole aga minu meeled just väga palju teravamad. Seetõttu ma oma silmi mõnikord muudangi. Huvitab sind veel miski?"

"Siis on veel see mõtetega asi. Aga kas peale selle on veel midagi, millest mul aimu pole?"

Jake kehitas õlgu. "Ei midagi erilist."

Oleks tegelikult veel palju asju, mida ma teada tahaks. Sõnastamine on aga juba eraldi teema. Proovisin siis lihtsalt ühe suvalise küsimusega välja tulla.

"Aga... kas savannalasi võib olla siis igasuguseid loomi?"

"Mitte päris." Ta jäi hetkeks mõttesse. "Ma pole hetkel täiesti kindel, aga minu teada on tavalised tuvid kõige väiksemad, keda savannalaste seas ette võib tulla."

Kergitasin kulmu, kui üritasin vaimusilmas inimese muutumist väikeseks tuviks ette kujutada. "Kas see muutumine valus pole või midagi? Ma ei kujuta sellist muutumist eriti ette."

"Muutumist peaaegu ei tunnegi. Ükskõik mis loom sa siis ka pole," vastas Jake, minu ilme peale märgatavalt lõbustatud.

Juhtusin uuesti välja vaatama ning äkitselt mulle meenus midagi. "Ma ütlesin emale, et tulen hommikul koju," teatasin. "Mis siis, kui hüäänid sinna lähevad?"

"Ma juba arvestasin sellega," vastas Jake rahulikult. "Sinu kodu jälgitakse."

Kortsutasin kulmu. "Sa siis panidki kellegi vahti pidama."

"Sa ju tahad et sinu emaga kõik korras oleks. Ja et nad ka sind ennast kätte ei saaks."

Noogutasin siis viimaks. "Olgu. Kuni hüäänid läinud on. Aga ma arvan ikka, et peaksin varsti koju minema."

Jake ajas end seina najalt püsti ning tuli minu kõrvale. "Ma viin su koju tagasi. Aga natukese aja pärast? Me alles jõudsime." Seda öeldes võttis ta minu randmest, aidates mind püsti.

"Aga mida me siin teeme?"

Jake läks ukseavasse ning haaras lähedal olevast oksast. Hetkega olid tal pikad ja teravad kaardus küünised, mille abiga ta jämeda puutüve külge klammerdus ning siis üles onni katusele ronis.

"Selina, võta sellest samast oksast kinni," ütles ta mulle katuselt.

"Mida?"

"Haara sealt kinni. Ma aitan su siis üles."

Astusin ukse vahele ja vaatasin alla. Judistasin õlgu. Siis sirutasin käe ettevaatlikult oksa poole, kust ka Jake enne üles ronimist haaranud oli. See tundus natuke liiga kaugel. Kuid ma sain sealt kinni.

"Nüüd mis?" küsisin. Mul polnud küüniseid et siit edasi ronida.

Tundsin käsi enda ümber. See oli siin minu jaoks päris kaitsetu poos; minu käed sirutatud ette, hoides kramplikult kinni eemal olevast oksast. Katusel pikali olles oli Jake'il kerge minu keskkoha ümbert haarata ning mind üles tirida.

Onni katuseks oli kaks kihti planke, mille vahel läbipaistev kile. Nii mulle igatahes tundus. Katus oli aga piisavalt tugev, et meid mõlemaid kanda. Kui Jake oli mind katusele maha pannud, jäin siiski temast kinni hoidma. Tundsin end nii kõrgel ja ilma seinteta veidi ebakindlalt.

"Mida me nüüd katusel siis teeme?" küsisin viimaks.

Jake hoidis käsi ümber minu õlgade, pöörates mind õrnalt teises suunas ning juhatades onni katuse ühele nurgale. "Vaata," ütles ta, osutades millelegi kaugel eemal.

Vaatasin siis suunas kuhu ta näitas. Ja hetkeks jäid minu silmad sinna kinni. Puude vahelt paistis väike tühjem plats. Päike säras elavalt värvilistele väikestele lilledele. Valguse kätte jäänud rohelised lehed olid mõnusat heledat ja erku tooni. Eemalt paistis midagi sinakat ja helkivat. Mingi veekogu.

"Mis koht see on?" küsin hetke pärast.

Jake naeratas. "See on tegelikult osa ühe inimese iluaiast. Mulle aga paistab see peaaegu nagu pargina."

Minu näole tekkis muie. "Sa siis piilud siin teiste aedadesse?"

Jake hakkas samuti naerma. "Ma olen vaid paar korda seal inimesi näinud. Ja ma ei ütleks selle kohta piilumine. Vähemalt on ilus vaade."

Noogutasin. "Selles on sul õigus."

Ootamatult kadus pind minu jalge alt. Segaduses, püüdsin taibata mis oli juhtunud. Lebasin Jake'i peal, tema käed minu ümber. Kergitasin kulmu ja vaatasin talle otsa, kui tema naeris. Ta oli mind meelega pikali tirinud.

Jake lõpetas naermise ning vaatas mulle silma. Vaatasin vastu. Ja ma sain aru mida ta plaaninud oli, kui ta oma huuled õrnalt minu omadele surus.

_________________

Autori märkus :D

Kui ma mainisin Jake'i kiirust ning tugevust, siis ärge kujutage seda ette nagu Videvikus või midagi sellist. Ta on küll kiirem ja tugevam, kuid tema võimetel on ka piirid. See pole nii, et ta lihtsalt nagu haihtub kui jooksma hakkab.

Ning järgmises osas peaks juba rohkem põnevust tulema. Ma ei plaaninud seda Jake'i ja Selina omavahelist stseeni nii pikaks teha.