Savanna (Eesti keeles)

21. peatükk

"Aah..." Tõmbasin telefoni kõrva äärest ära, et vaadata kella. See oli paar minutit kaheksa läbi. Ja mul oli emalt kolm vastamata kõnet. "Vabandust," pomisesin, püüdes mitte väga uimaselt kõlada. "Ma vist ei kuulnud kui sa helistasid."

"Kus sa oled?"

"Ma... Sõbra juures."

"Ma helistasin Nicole'ile. Sa pole temaga. Rudyt ma kätte ei saanud."

"Rudy lahkub linnast mõneks ajaks," vastasin. "Ma pole temaga."

"Oh," kostis ema. "Aga siis... kellega?" Ema ju teadis, et mul pole rohkem sõpru.

"Ee, ma olen Jake'iga," vastasin ning hammustasin huulde.

Mõneks sekundiks oli vaikus. "Ja mida te tegite, et sa vastu ei saanud võtta?" Ta kõlas liiga uudishimulik mures ema kohta.

"Ma jäin magama vist," vastasin otse välja.

Jälle oli hetkeks vaikus. Uuesti rääkima hakates oli tema hääl täielikult leebunud. "Ah nii. Kas ma siis segasin?"

"Ma ju magasin," vastasin silmi pööritades. "Mis siin segada on kui sa mind kätte tahtsid saada."

"Muidugi... Aga tuled sa millalgi ka koju?" küsis ta, nagu see oleks tavaline, kui ma enne hommikut välja ei ilmu.

Vaatasin Jake'i poole. Tema silmad olid nüüd avatud, aga tema nägu oli unine. "Oota, ma räägin temaga," ütlesin emale, lükates telefoni hetkeks eemale.

"Räägid millest?" küsis Jake uniselt.

"Kell on palju," vastasin. "Kas mul kuidagi koju on võimalik minna?"

Ta haigutas valjusti, enne kui vastas. "Ikka saab. Aga sul oleks öö siin veeta turvalisem." Ta lisas viimase lause lõppu armsa naeratuse.

"Ma usun et sa tahad vaid, et kauemaks jääksin," vastasin muigega.

"Seda ka," nõustus ta.

Tõstsin telefoni uuesti kõrva äärde. "Ta saab mind autoga tuua," vastasin. "Kui ma hommikuni ei taha jääda." Avastasin, et ütlesin seda õrna lootuse tooniga. Millest ma räägin? Jake küll meeldib mulle, aga ma ei tunnegi teda ju väga pikalt.

"Minul poleks selle vastu midagi," vastas ema kiirelt. Jah, selline oligi minu ema. Ta ootab juba ammu, et poistega läbi hakkaksin käima ja viimaks kellegi endale ka leiaksin.

"Aa, no olgu. Ma ei usu, et Jake'i emal ka selle vastu midagi oleks." Kui ma juba nii kaugele läksin... Tagasipöördumist enam pole.

"Olgu siis. Homme näeme. Kallis oled," kostis ema. Vastasin talle samaga ning lõpetasime kõne.

Kui ma Jake'i poole vaatasin, nägin teda laialt naeratamas.

"On sul siis teist magamisaset siit kuskilt võtta?" küsisin kätt sirutades, et telefoni lauale panna.

Jake vaatas meie ümber. "Voodis on küllalt ruumi."

Kõhklesin esialgu. Kas ma magaksin temaga kohe samas voodis? Ta ju meeldib mulle, ja vägagi, aga... Ma pole varem veel oma elus ühegi poisiga niiviisi olnud. Ma polnud enne Jake'i veel esimest suudlustki saanud. Võibolla minusuguse tüdruku kohta veidi ebatavaline, aga nii see just oli. Nii et kui tuli koos magamise küsimus, polnud mul aimugi kuidas reageerida.

Jake'i käsi oli ikka veel minu ümber ja ta tiris mind nüüd tugevamalt enda vastu. "Ma ei tee midagi mis sulle ei meeldi," ütles ta õrnal toonil. "Jagame vaid voodit."