Savanna (Eesti keeles)

21. peatükk

Jake märkas minu pilku ning muigas. "Küünte teritamiseks," seletas ta. "Emale ei meeldinud, et meie aia äärseid puid lõhkusin. Nii et vedasin ühe siia."

"Ahsoo," vastasin peanoogutusega. Sellist asja ei näe lihtsalt igapäev. Aga ma ei käi ju igapäev ka inimjaaguari kodus.

Jäin uurima esemeid tema riiulitel. Lähemalt vaadates nägin, et seal oli ka veidraid amulettide sarnaseid vidinaid ning poleeritud kivikesi, mõned neist kristalsed. Ma ei saanud oma käsi lihtsalt eemale hoida. Vaatasin väikest taevasinist kivikest oma sõrmede vahel.

"Küaniit," ütles Jake minu taha tulles.

Panin kivi tagasi. Järgmisena jäi minu sõrmede vahele väike valge kivike. "Briljant?" küsisin Jake'ilt, kes noogutas. Vaatasin siis käes ka rohelist kivi. Smaragd. Uuesti pilgu riiulile heites märkasin paljude hulgas ka safiiri, rubiini ja opaali. Rohkem kive ma ära ei tundnud. Need ei olnud ka väga väiksed. Kõige väiksem võibolla kahe sentimeetri laiune. Need olid kindlasti väga kallid. Ja kes hoiab selliseid asju oma toas riiulil nii avalikult?

"Kust sa need saanud oled?" küsisin hämmastunult.

Ta naeratas. "Mulle meeldib koguda," vastas ta lihtsalt. "Ma mainisin, et mul on rahulik eluviis. Sinna alla käib ka asjade kogumine."

Minu pilk rändas riiulil kividelt edasi. Ja jäi peatuma valgel kihval. "Ee, sinu oma?" küsisin.

"Esimene mille kaotasin," vastas Jake minu kõrval. Hakkasin edasi liikuma, kuid tema käed minu piha ümber peatasid mind. Tema hingeõhk paitas minu kaela. Tundsin endas ühtäkki surinat, mille tema puudutus esile kutsus. Minu süda hakkas kiiremini tööle.

"Mis sa siis arvad?" küsis ta vaikselt. "Ootasid siin midagi kiskjalikumat?"

Mul võttis hetke, enne kui vastuse välja sain. "See juurikas on juba piisavalt kiskjalik."

Ta naeris selle peale, tõmmates mind siis õrnalt endaga kaasa. Ta istus enda voodile, käed ikka veel minu ümber. Niisiis istusin tema süles.

"Mul on hea meel, et sa mind enam ei karda," ütles ta õrnalt. "Ma imestan et ma seda kohe ei märganud. Sa oled väga ilus."

Tundsin kuidas veri mulle näkku valgus. Naeratasin tagasihoidlikult.

"Nii seest kui väljast," lisas ta, ning seekord tundsin tema huuli oma kaelal. Ma ei liigutanud enam. Tema suu liikus minu kaelal üles. Kuid siis tõmbus ta tagasi. Aga seda vaid selleks, et mind voodile selili lükata. Jake oli nüüd minu kohal. Hetkeks nägin tema suurenenud pupillidega kaslase silmi, seejärel olid tema huuled juba minu rangluu kohal. Üks tema käsi oli minu selja all, teine aga pigistas minu rannet. Ma ei tea, kas ta ka ise oma surve tugevust tähele pani. Mina igatahes väga ei pannud. Minu teine käsi oli tema seljal, et teda endale lähemale tõmmata.

Tema huuled liikusid piki minu kaela kõrgemale, kuni olid jõudnud minu lõuani. Siis ta peatus. Kui ta oma pea tagasi tõmbas, liikus minu oma peaaegu temaga kaasa. Ma ei tahtnud, et ta lõpetaks. Jake vabastas minu randme, mille pitsitust ma alles nüüd tähele panin. Ta lükkas juuksesalgu minu näolt ning naeratas. Vaatasin tema kaslase silmadesse, mis praegu mind sugugi ei hirmutanud. Ta tuli seejärel oma näoga jälle aeglaselt lähemale, tema huuled peagi puutumas minu omasid. Tundsin, kuidas ma seest sulan.

***

Kuulsin mingit ebamäärast sahinat. Ning midagi minu tagumiku juures vibreeris. Läks hetk, enne kui mulle minu mobiil meenus. Minu pea oli uimane. Vaatasin enda kõrvale, leides Jake'i lamamas minu kõrval, silmad suletud. Tema käsi oli ikka minu ümber.

Haarasin telefoni ja võtsin kõne vastu.

"Selina? Kus sa oled? Miks sa vastu pole võtnud?" See oli minu ema kergelt paanitsev hääl.