Savanna (Eesti keeles)

19. peatükk

Me lahkusime tund aega hiljem. Jake sõidutas meid tagasi koju, ja kui ema oli tuppa läinud, lubas Jake mulle uuesti, et võtab midagi ette. Kui ta aga lahkus, tundsin end äkki nii ohustatuna. Püsisin kogu päeva toas, kuna kartsin, et need hüäänid võivad mind väljas näha. Palju nad minu isalt teada olid saanud?

Järgmisel päeval kooli minnes oli see sama hirm mul alles. Kuid teel kooli ei juhtunud midagi. Ja koolis tundsin end juba turvalisemalt. Olin otsustasun täna ka Rudy'ga rääkida. Kahjuks ei olnud Rudy esimeseks tunniks aga kooliski. Lootus purunes üldse, kui ta ka järgnevatel tundidel kohale ei ilmunud. Küsisin Nicole'ilt, kas tema teab midagi Rudy kohta. Nicole aga ei teadnud. Mul pole ka erilist lootust teda nädalavahetusel kohata.

Kui tunnid olid läbi saanud ja ma kodu poole jalutasin, tõmbas hõbedane Chevrolet minu kõrvale tee äärde. Jake avas kaassõitja ukse. "Viin su koju?"
Istusin autosse ning Jake suundus minu kodu poole.

"On sul siis plaane?" küsisin varsti.
Jake vaatas silmanurgast minu poole. "Ma saaksin mõned tuttavad kokku ajada, kes oleksid nõus sind valvama."
"Mind valvama?" küsisin kõhklevalt. See mõte ei olnud mulle millegipärast meeltmööda.
"Sa ei paneks neid tähelegi," seletas Jake. "Nad viibiksid märkamatult sinu maja ümbruses metsas. Kui sa kuhugi lähed, siis nad jälgivad sinu teed. Varesed näiteks sobiksid sinna hästi."
"Ma ei tea... Et nad siis jälgivad mind kogu aja?" See kõlas nagu mul poleks enam privaatsust. "Ja kas nad on siis nõus seda tegema?"
Jake'i heitis kiire pilgu minu poole. "See võtaks muidugi ka palju raha."
"Sa ei pea seda minu pärast tegema. Ehk on ka muid võimalusi."
Jake ohkas. "Need hüäänid põhjustavad probleeme tõenäoliselt kõikidele savannalastele, kes siin Blue Mist'is elavad. Nad on rändav kari, veedavad siin teatud aja ja liiguvad seejärel edasi. Nad ei saa jääda liiga kauaks, kuna siinsed elanikud hakkavad vastu. Kui ma suudan sind seniks elus hoida, võid sa pääseda."
Ma ei vastanud talle enam. Soovisin, et seal oleks lihtsam võimalus.

Jake ühmas pahaselt ja võttis autol hoogu maha. Olin segaduses ja vaatasin talle otsa. Jake vaatas otse ette, nii et ma pöörasin ka oma pilgu sinna. Kamp tumedasse riietunud poisse seisis keset teed, takistades meid. Tundsin õrna hirmu ja vaatasin uuesti Jake'i poole.
"Minu jaaguarist sõbrad," pomises Jake, kui ta auto tee servale seisma jättis. "Oota siin," ütles ta mulle, väljudes seejärel autost.

Vaatasin läbi esiklaasi, kuidas Jake nende juurde läks ja kuidas nad omavahel rääkisid. Sõnu ma aga ei kuulnud. Kuid ma panin tähele, kuidas mõned neist minu poole viipasid ja siis naersid. Möödus mõni minut, enne kui Jake viimaks autosse tagasi tuli. Ta käivitas mootori ning sõitis edasi.

"Mida nad tahtsid?" küsisin.
"Nad pole minust ammu kuulnud. Tahtsid teada mis toimub," ütles Jake. "Aga hea uudis on ka."
Vaatasin tema poole ja ootasin, et ta jätkaks.
"Nad ütlesid, et hüääni karjal olevat suuremad mured kui ma arvasin. Keegi on neile tõsiselt vastu astunud."
"Kes?"
Jake kehitas õlgu. "Seda ma ei oska öelda."

Ta jäi seisma minu maja ees. Avastasin, et ei taha veel üksi jääda. Aga otsustasin mitte liialt viivitada. Tänasin Jake'i, et ta mu ära tõi ning väljusin autost. Kui oma maja ukseni jõudsin, sõitis Jake minema.

Ema ei olnud veel kodus. Igaks juhuks lukustasin ukse, minnes ise üles oma tuppa. Mul hakkas seal päris kiiresti igav. Hakkasin mõtlema sellele, mida Jake mulle eelmisel päeval õpetanud oli. Kas ma saaksin sellega praegu ise hakkama? Proovisin sellele hetkeks keskenduda. Ma ikka veel tajusin oma keha ja olemust teatud mõttes eraldi. Hingasin sügavalt sisse ja üritasin. Tegin seda aeglaselt, kuna ma polnud endas eriti kindel. Varsti tundsin, kuidas minu jalad surisevad. Kõhklesin korraks, kuid proovisin siis vaikselt edasi. Ning siis ei tundnud ma enam oma paremat jalga üldse. Jäin uuesti kõhklema. Mis siis, kui ma enam tagasi ei saa? Kui ma midagi valesti teen?