Savanna (Eesti keeles)

17. peatükk

"See pole tähtis," vastasin nüüd mina ning heitsin Nicoe'ile lühikese pilgu, mis ütles et ta rohkem ei küsiks. Õnneks ta nii ka tegi, kuid ei suutnud jätta kordamööda vaatamast minu ja tema poole.

Ma tean, et ma ei saa Nicole'ile tõtt rääkida, mis on selle 'tüli' põhjuseks. Ja ma ei tahaks ka valetada, mistõttu loodan, et ta selle küsimusega liigselt peale ei hakka käima. Ja Nicole teab, et tüli põhjuseks peab olema midagi suurt. Keegi meist kolmest pole kunagi omavahel tülis olnud.

Ja ma tean, et pean temaga rääkima. Rudy minuga ise rääkima ei tulnud, nagu ma ootasin. Ja sööklas istus ta ka omaette lauas. Nicole proovis mõnel korral veel minuga sellel teemal rääkida, kuid ma ei olnud nõus. Ta püüdis rääkida ka Rudyga, kuid Rudyl õnnestus olla väga napisõnalise oma vastustega.

Kui viimane tund oli läbi saanud, teadsin, et kui täna Rudyga rääkida tahan, pean seda tegema nüüd. Lahkusingi klassist tema järel ning kui olime jõudnud treppide juurde, kus hetkel inimesi lähedal ei olnud, otsustasin temaga rääkida.

"Rudy... oota."

Ta jäi seisma ning vaatas minu poole.

"Sa ei seletanud mulle eile piisavalt." Panin käed rinnale vaheliti.

"Mida sa teada tahad?"

"Näiteks... kas sa kavatsesidki seda igavesti salajases hoida?"

"Kui võimalik."

See ajas mind veidi vihale. "Aga miks?"

"Ma ei saanud sulle öelda." Ta toonis ei olnud emotsioone, kui ta minuga rääkis.

"Me oleme parimad sõbrad olnud nii ammusest ajast..." Minu hääl läks kõrgemaks ning ma vakatasin, kui kartsin et võin kohe tema peale karjuda.

"Vabandust," vastas ta selle peale peaaegu et ükskõikselt, ning pöördus ümber, minnes trepist alla.

Jäin talle hetkeks järele vaatama. "Rudy? Kuhu sa...?" Aga ta ei teinud minust välja ning lahkus.

Lamasin kodus mõnda aega oma voodis pikali ning vahtisin lakke. Homme ma pean Rudyga rääkima. Võibolla temas tõesti ei ole midagi halba. Kuid mulle ei meeldinud see, et ta seda saladust minu eest niimoodi varjanud oli. Ja et ta koolis mulle selja pööras.

Ema oli alles tööl, nii et ma olin üksinda kodus. Võtsin ühe suvalise raamatu ning läksin alla korrusele ning tagauksest välja, jäädes veranda servale istudes lugema. Ma vajasin midagi, et oma mõtteid eemale saada.

Tõstsin pea kui kuulsin metsa poolt okste ragisemist. Midagi astus põõsaste vahelt välja... Rahunesin kohe, kui nägin et see oli jaaguar. Kuigi pole eriti taoline olukord, mis peaks rahustama. Ja viimati ma ju ei tahtnud Jake'i näha. Praegu aga ei tundnud ma selles miskipärast eriti suurt vastumeelsust. Ja ma olin kindel, et see ikka oli Jake. Ma lihtsalt tundsin ta ära.

Ta lonkis aeglaselt minu poole, pea madalal, nagu palav päike oleks teda väsitanud. Vaatasin naabrite poole, kuid õnneks kasvavad meie majade vahel suured puud, mis vaate enamuselt varjavad.

"Mida sa siin teed?" küsisin raamatu enda kõrvale pannes. Ta ei vastanud. Ta oli ju jaaguari kujul. Ta jäi hoopis täpselt minu ette seisma ning istus maha, vaadates mulle silma.

"Ee, mul on raske sinust aru saada niiviisi."

Ta kallutas veidi oma pead ning tegi oma suuga midagi, mis ma arvan, et oli naeratus.

"Äkki keegi näeb sind..."

Ta tõusis ning astus lähemale, puksides peaga õrnalt vastu minu õlga, nagu kodukass kes soovib tähelepanu. Aga pidin siiski käega end toetama, et ta mind pikali ei lükkaks. Ta ei läinud peale seda ka minu pealt ära, mistõttu ma proovisin lükata. Aga ta ei liikunud paigast, vaatas vaid naeratades mulle otsa.

"Olgu, mida sa soovid?" küsisin. Ta hõõrus hoopis oma pead vastu minu nägu, mille peale ma naerma hakkasin. "Jake, sa oled ju ikka inimene ka."

Nüüd tõmbas ta keelega üle minu kaela.

"Ma tõesti eelistaksin kui sa midagi ka räägiksid," ütlesin muiates ning surusin teda veidi eemale. Peaaegu iseenesest hakkasin sügama tema kõrvatagust. Ja see aitaski. Aga ta toetas oma pea nüüd minu jalgele, ettevaatlikult kipsist eemale.

"See on natuke imelik minu jaoks," ütlesin. "Ma ei tea täpselt kuidas olla, ma pole varem inimjaaguari või muu pool loomaga niiviisi... olnud."

Jake avas oma silmad, mis ta vahepeal sulgenud oli ja vaatas mulle otsa. Ning vist naeratas jälle. Silitasin korraks üle tema kaela ja tõmbasin käe siis tagasi. Tema karv oli palju pehmem kui alguses tundus.

"Nüüd, kas sa tahtsid midagi? Sa saad ju võtta inimkuju."

Ta hingas tugevalt välja kui end uuesti püsti ajas ja veidi eemale astus. Hetkega võttis tema keha inimkuju, siis istus ta minu kõrvale veranda madalale servale.

"Oled siis minuga nüüd ära leppinud? Eile ei tahtnud sa mind näha." Tema näol mängles ikka veel naeratus.

"Et tulid minuga siis ära leppima," ütlesin. Ta vaatas mind ootavalt. "Ma mõtlen veel selle üle," ütlesin teeseldud kaalutleva häälega.

"Ma vabandan veel eilse pärast. Ma tegin seda tegelikult ka uudishimust, et näha, kas sa tõesti ainult pelgad mind." Ta naeratas laialt.

"Aga palun luba, et sa enam ise minu mõtete kallale ei lähe."

"Olgu, ma luban." Ta pani seda öeldes oma käe ümber minu õlgade. Ja ma ei tõukanud teda eemale.

"Aga, Jake... Saad sa ühte asja mulle veel öelda?" küsisin uudishimust.

"Küsi."

"Kuhu kaovad su riided, kui sa muutud."

Ta naeris korraks. "Sel on midagi tegemist selle hingelise värgiga. See on pikk seletamine."

Ma arvan, et usun teda, kui ta ütles et ei mängi enam minu mõtetega. Aga kas ma siis tõesti ise tahtsin temaga praegu siin olla? Tahtsin olla tema läheduses?