Savanna (Eesti keeles)

12. peatükk

Nüüd nägin ukse vahelt ka teist kogu, kes talle vastu tuli. Jake'i ema.

"Ma kuulsin laske," ütles ta Jake'i nähes küsivalt.

"Hüäänid," vastas Jake, ning paistis, et ema sai sellest kohe aru ega vajanud rohkem teada.

"Ja mul on vaja sinu autovõtmeid," lausus Jake nüüd.

"Miks?" ema kortsutas kulmu ning tema pilk leidis nüüd minu. Ta vist enne ei näinud mind.

Ma ei kuulnud Jake'i vastamas, kuid ema eemaldus ning ilmus hetke pärast tagasi, ulatades Jake'ile midagi. Tema pilk oli ikka veel minul.

Jake tuli tagasi, minnes metsa servale pargitud väikese hõbedase Audi poole, mis oli sama auto, millega Jake'i ema mind tol päeval koju tõi.

"Tuled minuga või lähed jala?" küsis Jake autot puldiga lahti lukustades. Ta avas ukse, kuid ei läinud veel sisse, vaid jäi ootama minu vastust, mida niipea ei tulnud.

"Kus me täpsemalt oleme?" küsisin igaks juhuks ära.

"Läbi metsa kuskil kilomeetri kaugusel koolist. Mööda teed tuleb aga viis kilomeetrit vähemalt."

See oli nüüd dilemma. Kuid ohkasin ning midagi ütlemata läksin auto juurde, istudes kõrvalistmele. Eks ma olen Jake'i juba liigagi palju täna näinud. Mis see natuke veel ikka ära on.

Need olid aga pigem mõtted, kui minu enda sisetunne.

Ma tean, et Jake oli kaheksateist, kuid mul pole aimugi, kas tal sõiduload on. Kuid ma ei hakanud ka küsima. Ta pööras metsarajale ning mingi aeg nägin aknast vaid meist aeglaselt mööduvaid puid. Mitte et Jake just väga aeglaselt oleks sõitnud.

Mõne minuti pärast paistis maantee. Ta pööras vasakule ning varsti tundsin koha ka ära. Me ei olnud Blue Mist'is, vaid selle ääres. Läks natuke aega, enne kui linna sildist möödusime. Kogu selle aja ei öelnud kumbki meist midagi. Ma ei pannud ka tähele, et Jake kordagi selle aja jooksul minu poole oleks vaadanud.

Vaikus mind häirima ei hakanud, kuid avastasin, et praegu oleks võimalus mõnes asjas rohkem selgusele jõuda. Ma ei usu, et küsimused Jake'i minu vastu pöörduma paneksid.

"Kes Melany oli?" küsisin siis vaikust murdes. See ei pruukinudki olla kõige tähtsam, kuid ma siiski tahtsin teada.

Jake'i pilk vilksatas nüüd korraks minule, umbes nagu oleks ta minu kohalolu alles nüüd märganud.

"Kivinugis," vastas ta lühidalt.

Esialgu ma vaikisin peale tema vastust. Täpselt ei oska ma seda looma endale ette kujutada, kuid sõna nugis seletas ka piisavalt.

"Ja sa ütlesid, et savannalasi on veel palju. Kuidas on meie klassiga?"

Ta ei vastanud kohe, kuid paistis, et ta mõtleb järele. "Neli, kui ma ei eksi," vastas ta seejärel.

"Kes?" tahtsin teada.

"See pole minu asi sulle öelda."

"Ma pean teadma," vaidlesin vastu.

"Ei, sa ei pea." Ta raputas õrnalt pead ning jäi endale kindlaks.

"Ma pean." Mina ei tahtnud samuti alla jääda. "Kui ma nendega iga päev koos pean olema."

"Terve kooli peal on neid üldse paras ports kokku. Kas ma pean siis kõik ette lugema?" Tema toon oli siiski rahulik, ning mul tekkis tunne, et teda ei saagi veenda.

Siis ma lihtsalt vaikisin jälle natuke aega.

"Aga mis selle bioloogia tööga tegelikult oli?" küsisin vaikust uuesti murdes.

Jake vaatas vaid küsivalt minu poole.

"Sind ei huvitanud ju vaid see töö või minu hinded. Miks sa nii väga tahtsid, et kaasa tulen?"

"Kas minu ema mitte ei öelnud, et olen abivalmis?"

Ma ei teinud tema vastusest välja vaid ootasin edasi.

"Võibolla ma lihtsalt mängisin sinuga," vasta ta siis peale lühikest pausi.

Kortsutasin kulmu, ent ei osanud midagi küsida.

"See ei olnud ju väga ammu, kui ma sind seal laohoones taga ajasin. Sa peaksid mind rohkem kartma."

Ma ei vastanud ikka. Ma kardan teda, ja vägagi. Siiani olen suutnud anda endast parima, et seda piisavalt palju varjata. Kuid mul oli siiski ka tunne, et see ei olnud veel päris tõde, mida ta mulle ütles. Aga kui mina vaikseks jäin, ei teinud ka Jake sellest rohkem juttu. Ning ma ei hakanud teemat ka uuesti üles võtma.

Edasi läks aeg kiiresti, ning juba võttiski Jake hoogu maha, parkides auto koolimaja ette. Ma ei öelnudki talle rohkem midagi, vaid avasin ukse ning läksin välja, tagasi vaatamata ning kiirete sammudega suundudes koolimaja poole. Ja kuna palju liikumist siin polnud, võisin arvata, et olin järgmisesse tundi hilinenud.