Savanna (Eesti keeles)

8. peatükk

"Me peaksime tagasi laagrisse suunduma. Liiga kaua keset linna pole hea. Ma lõpetan selle ise."

Oli kuulda vaikset nurinat, paljud tammusid ühe koha peal, mõned olid valmis lahkuma. Too kes rääkis, arvatavasti nende juht, saatis neile tungiva pilgu. "Minge juba."

Kostis veel paar kummalist häälitsust, millele ma nime ei oska anda, ning kõik hakkasid suunduma edasi. Algul vaikselt, kuid peagi olid kõik kadunud juba kõrvaltänavatele, nagu oleks nad kõik eri suundadesse laiali valgunud. Mõned hüäänid läksid joostes, mõned inimesed võtsid hüääni kuju, liitudes jooksjatega. Teised aga võtsid just tagasi oma inimkuju, jalutades rahulikumalt. Ei võtnud kaua, kui sündmuspaigal oli peaaegu haudvaikus, kui Jake'i vali ning vaevaline hingamine välja jätta.

"Tead, see oleks ikka abiks kui sa arvu välja ütleksid," sõnas poiss Jake'i kõrvale astudes, vaadates alla tema poole ei mingi kahjutundega. Ta ootas mõne lühikese hetke, kuid vastust ta ei saanud. Arvan, et kuulsin jällegi urinat, kuid seekord palju jõuetumat.

"Olgu siis," ohkas poiss, ja kummardus Jake'ile lähemale. "Ei midagi isiklikku. Asi on jahimaades, eks?" Peale selle ütlemist möödus vaid kiire hetk, ning Jake'i kõrval seisis juba hüään. Ta paljastas oma hambad, lähenedes Jake'ile veelgi, samal ajal kui Jake silmad sulges. Oodates saabuvat surma.

Ma võisin Jake'i vihata, kuid ma ei suutnud seda vaadata. Uskumatul kombel hakkas mul temast kahju. Ning enne kui ma arugi sain, koperdasin veidi maad tagasi, leides kõnnitee servast mõne lahtise kivitüki. Sain kätte umbes kolm, mis kokku täpselt minu peopessa ära mahtusid. Olin tegutsenud kiiresti, olles juba tagasi tänavanurgal, visates kivi umbkaudu hüääni poole. Mis oli kindlasti väga loll tegu. Ning mul õnnestuski tabada hüääni täpselt vastu tema õlga. Hüään hüppas Jake'ist eemale, pöörates pilgu siiapoole. Samal ajal tõmbusin mina tagasi nurga taha, surudes end vastu seina ja hoides hinge kinni. Möödus mõni hetk ning midagi ei juhtunud. Viimaks vaatasin uuesti ümber nurga. Ja see oli väga vale tegu.

Hüään seisis minust kõige rohkem nelja meetri kaugusel, puurides mind oma tumedate silmadega. Minu esimene reaktsioon oli šokk ja paigale tardumine. Siis tõstsin juba käe ning loopisin ühe kividest talle näkku, mille peale ta vaid korraks pea kõrvale pööras. Seejärel pistsin juba jooksu, põgenedes oma elu eest. Nägin veel, kuidas ta mulle järgi hüppas. Aga rohkem ma tagasi ei vaadanud. Kuulsin mütsatusi väga lähedal enda taga. Kuid rünnakut ei tulnud. Jooksin ühe nurga taha, peites end ühe suure rohelise prügikonteineri varju. Ma lihtsalt ei suutnud enam joosta. Üritasin oma hingeldamist vaiksemana hoida ja surusin end vastu seina. Ma kuulsin midagi, nagu väga õrnu samme, kuid ma pole kindel, kui lähedal need mulle olid.

Astusin ainult veidi edasi, otsides silmadega kas mingisugust tuletõrjeredelit, lahtist ust või ma ei tea mida, mis aitaks mul pääseda. Surusin viimase kivi tugevalt oma pihku, hoides seda viskevalmis. Kuigi palju see mind arvatavasti ei aitaks. Ootamatu hääl jõudis mind vaid võpatama panna. Siis olin juba selili, raskus vajutamas minu mõlemale õlavarrele. Kivi veeres minu käest ning ma olin võimetu end kaitsma. Tahtsin hakata röökima ning jalgadega peksma. Kui aga vaatasin enda kohal kõrguvat kogu, sundis miski mind vaikseks ja liikumatuks jääma. See ei olnud hüään, vaid jaaguar. Väikeste kriimustuste ning haavadega. Ka siin hämaras nägin tema tumedaid silmi, tema valgeid teravaid kihvu, mis paistsid tema poolavatud lõugade vahelt. Tema nägu oli minu omast vaid paarikümne sentimeetri kaugusel.

Ma olin siiski surmahirmus, süda tagumas valjemini, kui miski muu heli meie ümbruses. See pani minu pea kahisema. Minu käed valutasid, kui ta oma raskuse nendele vajutas. Kuid ta ei teinud midagi muud. Vaid vaatas mulle silma, tema kuum hingeõhk puhumas mulle näkku ja kaelale. Viimaks tõstis ta pead veidi kõrgemale, vaatas tänavale ning astus minu pealt maha. Aeglaselt lonkides ta eemaldus. Tema pea oli jälle vajunud madalamale, nagu oleks tal raske. Ta lonkas oma vasakut esikäppa ning saba jõnksus aeglaselt tema järel.

Ajasin end värisevate kätega üles ja astusin varjust välja, vaadates segaduses Jake'ile järele. Ja kuhu see hüään jäi?

Jälgisin teda sõnatult, kui ta aeglaselt mööda kõnnitee serva liikus, peaaegu toetudes vastu maju. Kui eemalt hakkasid paistma eredad tuled, mis tähistasid auto lähenemist, nägin Jake'i end vaevaliselt ning silmi kinni pigistades kahele tagajalale tõukamas. Hetkega muutus jaaguari siluett inimese omaks. Nägu krimpsutades haaras ta kohe oma paremast õlast, vajudes maja najale ning mulle hetkeks isegi tundus, et ta kukub kohe pikali. Kuid ta säilitas tasakaalu ning jäi paigale kuni auto möödus.

Tõugates end seina najalt lahti, pöördus ta kohe vasakule, kõrvaltänavale. Seisin veel mõne pika hetke seal, enne kui edasi hakkasin minema. Jõudes nurgani, kust Jake oli ära pöördunud, nägin vaid pikka pimedat ja kitsast tühja tänavat. Otsustasin seal mitte enam kauaks peatuma jääda ning kiirustasin koju, kogu juhtumist ikka veel värisemas ning ehmunud.