Savanna (Eesti keeles)

5. peatükk

Peol viibijad tegid nimekirja üheksast kadunud isikust: Roy Jackson, Grant Wood, Timothy Foster, Anne Hudson, Kyla Saunders, Breana Francis, Janelle-Lee Vega, April Heath ja Selina Olson.

..."

"Selina?" küsis ema ehmunult, puurides minu nägu. Mina aga vaatasin tummalt ekraani, pea kumisemas. See elustas minu mälestusi tugevamalt, kui minu enda meenutused. Peale rääkimist Jake'i emaga teadsin juba ise, et keegi neist ei pääsenud eluga. Kuid ma ei teadvustanud seda endale niiviisi. Ning kujutades ette seda verd, läks mul süda pahaks ning ma pidin telekast eemale saama. Suundusin tagasi kööki ning istusin laua taha, toetades lauba rusikasse surutud kätele.

"Selina, mis seal juhtus? Mis toimub?" päris ema mulle järgi tulles, istudes minu kõrvale ning üritades vaadata mulle näkku.

"Ma... ei tea," pobisesin summutatult

"Selina, kas sina läksid ka sinna majja? Kas sa nägid, mis juhtus?" Ta kõlas nii tõsiselt, nagu ma pole oma ema enam ammu kuulnud. Kuid muidugi oli tal selleks ka põhjust. Mulle ei meeldi valetada, kuid praegu pidin kiirelt mingi versiooni leidma. Kuidas saab olla, et sisenesin majja, et ma ei tea, mis teistest sai ning et mina ise pääsesin ja suundusin kohe koju, ilma kellegagi ühendust võtmata. Kui ma isegi oma parima sõbrannaga rääkimata nii äkitselt lahkusin, ei saanud põhjus olla: niisama.

"Me läksime sinna majja," alustasin aeglaselt, "ja vaatasime seal mõnda aega niisama ringi. Ma pole päris kindel... mis juhtus. Ma, ma kuulsin mingeid hääli. Me ei olnud kõik seal koos, mis tähendab, et ma ei näinud, mis eespool juhtus. Siis... siis tulid mõned jooksuga veel sinna, kus viibisin mina. Nad olid hirmul. Nad tahtsid läbi akende välja saada kuid need ei avanenud. Ja kui ma kuulsin eespool kiljumisi ja... Ma sain aru, et midagi toimub. Kõrval klassist leidsin ühe avatud akna, kust ma välja sain. Kuid... keegi ei järgnenud mulle. Ma kartsin ja kui üks auto mööda teed lähenes, pidasin selle kinni ja tulin koju..."

Ema ohkas. "Miks sa mulle midagi ei rääkinud?"

"Ma ei tea, ma... Ma olin väsinud ja segaduses."

Peale pikka hetke mind vaikides ning murelikult silmitsedes, tõusis ta püsti ning kallistas mind. Kui tema mobiil köögikapil helises, läks ja võttis ta selle vastu. Kuulsin vaid seda, mida ütles tema.

"Ei, ei. Ma tean, ma nägin seda... ...Ei, ta on siin... ...Jah. Ta on vist ehmunud. Me rääkisime just... ...Ta ei tea, mis seal täpsemalt juhtus. Ta tuli häälega koju... ...Jah... ...Olgu siis. Näeme." Ta pani telefoni ära ning pöördus ohates uuesti minu poole. "See oli isa," ütles ta. "Ta sõidab kohe koju, et sind näha."

Tundsin end veidi halvasti, et oma isa segan. Ta viibis hetkel tööl, kodust enam kui kolmesaja kilomeetri kaugusel Seattle'is. Ta oli ehitaja. Hetkel tegeles ta seal kallite luksuskorteritega ning ma ei tahtnud, et minu pärast oma tööd katkestama peab. Kuid muidugi ei saanud ma sellises olukorras midagi vastu rääkida.

Siis aga nägin, et ema võttis telefoni uuesti kätte, valis numbri ning tõstis selle kõrva äärde.

"Kuhu sa helistad?" küsisin.

"Politseisse," vastas ta. Ja enne, kui midagi öelda jõudsin, hakkas ta rääkima. "Tere, minu nimi on Tiffany Olson. Helistan oma tütre pärast, Selina Olsoni. Ma nägin uudiseid just natuke aega tagasi, sellest verisest mõrvajuhtumist. Ma tahtsin teatada, et minu tütrega on korras. Ta saabus koju juba eile õhtul..."

***

Ülejäänu oli üpris väsitav ning ausalt öeldes ka piinarikas. Ma ei tahtnud valetada, ma vihkasin seda. Ning valetades politseile, on alati hirm, et nad saavad sinu pettusest aru. Pidin kogu aeg jälgima, et ma fakte ei muudaks, liiga närviliseks ei läheks jne. Hea on aga see, et nad paistavad mind uskuvat.

Aga kas ma oleksin kõik ära rääkinud, kui ma poleks andnud lubadust Jake'i emale? Või kui ma teaksin, et keegi ei saa mulle halba teha? Kuidas nad mind vaataksid, samal ajal kui mina räägin mingite üleloomulike võimetega inimestest?

Kui politsei oli lahkunud, helistasin kohe Nicole'ile. Kui ta juba telefoni vastu võttis, sain aru, et ta on hüsteerias. Nii et oli üpris keeruline teda rahustada ning öelda, et minuga on kõik korras. Nicole oli tundnud ettekujutamatut süütunnet, et oli mind sinna peole üldse viinud. Tundsin ka end süüdi, et ma talle juba eile ei helistanud.

Helistasin ka Rudyle, juhuks kui tema samuti sellest sündmusest teadlik oli. Ja ta oligi, tema samuti oli hommikusi uudiseid näinud. Ja ta oli väga kergendunud, kuuldes, et minuga kõik korras on. Kuid erinevalt Nicole'ist, ei jätnud tema korduvalt küsimata, kas ma end ikka hästi tunnen, ega ma viga ei saanud või kas ma ikka kedagi seal ei näinud. Ning see pani mind isegi rohkem end halvasti tundma. Ma kardan, et ma ei suuda niiviisi valetama jääda. Ning kui ma juba arvasin, et ta oma küsimused jätnud on, tahtis ta teada, kas olen ikka kindel, et mind ennast piisavalt ei nähtud, et nad mulle järgi ei saaks tulla. Pean ütlema, et ta on palju hoolivam, kui oleksin arvanud. Kuigi jah, me räägime ju napist surmasuust pääsemisest.

Siis jõudis aga isa koju. Mis tähendas juba järgmist jutlemist. Järjekordset piinavat ja pikaks venivat valetamist, kus iga fakti enne välja ütlemist mitmekordselt läbi pidin mõtlema, jättes samal ajal mulje, et räägin tõtt. Samas oli mul ka hea meel isa näha. Ta viibib väga palju kodust eemal, mistõttu ma ei näe teda just eriti tihti. Minu isa on väga tark ja hooliv inimene. Parim isa terves maailmas, nagu kindlasti paljud ütleksid. Kuid ta ei saanud kauaks jääda. Juba esmaspäeva hommikul pidi ta uuesti teele asuma.

Terve ülejäänud päeva veetsin kodus. Suurema osa sellest oma toas voodil lesides. Oli raske endale teadvustada, et kõik need kaheksa nimest, kellega koos me sinna läksime, olid nüüd surnud. Ja mina oleksin võinud olla üks neist. Ma olekski olnud, kui Jake'i ema poleks seal olnud. Ent ma ei tahtnud halbadel mõtetel võimust võtta lasta. Ma ei nutnud, ei olnud paaniks. Võimalik, et ma ei teadvustanud endale veel kõike. Ja niimoodi seal lesides uinusin ma kiiresti. Enam-vähem sarnaselt läks ka järgnev päev. Ma ei lahkunud majast, viibisin enamuselt oma toas. Nägin õhtul telekas uudiseid, kus mainis, et üks tüdrukutest - Selina Olson - on tervelt kodus. Ent teised olid siiani kadunud.