Midagi tugevat ja kanget kandus minu sõõrmeteni. Esialgu oli see lihtsalt ärritav. Aga siis oli see ühtäkki täpselt minu nina ees, pitsitav lõhn tungimas mööda minu ninakanaleid kaugemale. Paugupealt lõid minu silmad lahti ja fikseerisid minu nina all hoitava valge riidenutsaka. Turtsudes tõmbusin selg-ees tagasi, lõhna allikast eemale. Liigutuse peale aga läbis minu pead terav valusööst ja tõstsin käe, et valutavat kohta kuklal katsuda. Ebameeldivast tundest põhjustatud pisarad sundisid silmad tagasi kinni.
"Näe, ma ütlesin sulle, et nuuskpiiritus aitab," kõlas nöökiv hääl täpselt minu kõrvalt.
Proovisin silmi uuesti avada, aga need olid udused. Kusagil lähedal oli aken. Valgus langes otse minu näole, mistõttu pidin käe silme ette libistama. Pilgutasin mitu korda, et enda ees seisvaid kujusid paremini näha, samal ajal püüdes meenutada toimunut.
"Ta ärkas," kõlas hääl uuesti. Tundsin enda all olevat pinda liikumas - voodi, sain aru. Tundsin kedagi lähemale küünitamas ning see keegi varjas ka minule langeva valguse. Järgmisel hetkel leidsin end täpselt vastamisi tumepruunide silmadega, millest parempoolne oli enamuselt varjutatud erkblondide salkudega. Kui meie pilgud kohtusid, ta naeratas ning pööras pea vasakule, öeldes: "Ta on tagasi. Kõik on korras."
"Codie!" hüüatasin poolhingetult, ajades end kätele natuke liiga kiiresti. Uus valusööst peas sundis mind oiates tagasi voodisse langema.
"Rahulikult, rahulikult," ütles tasane hääl minu teisel küljel. Kellegi käsi toetas minu selga, et saaksin tagumise seinaga kokku põrkumata õrnalt tagasi padjale langeda. "Sinu pea sai päris hullusti viga. Proovi mitte järske liigutusi teha."
Kissitasin endast vasakule silmi ja leidsin teise kõneleja. Dace. Ta lükkas käega kiirelt tuhmblondide juuste tuka näolt, nii et nägin selgelt tema beežikas-rohelisi silmi, mis praegusel hetkel näisid olevat murelikud.
"M-Mis juhtus?" küsisin kogelevalt. Mälestused hüäänide rünnakust laagris uhusid läbi mu pea. Nad tahtsid Jake'ile kätte maksta, kuid midagi juhtus. Olin pea ära löönud. Selle mälestuse peale tõusis minu käsi tagasi valutavale kohale ja ma kirtsutasin nina. Aga juba järgmisel momendil meenus mulle, miks vaid hetk tagasi Codie nägemine mind ehmatanud oli. Minu pilk hüppas tagasi neile, joostes nende kahe vahet. "Mida te tegite?" nõudsin, minu hääl eneselegi ootamatult värisemas. Ma ei saanud seda peatada.
Nad vahetasid kiire pilgu. Hetkega tuli Dace lähemale, vahetades tabureti voodi serva vastu minu kõrval. Tundsin oma lihaseid pinguldumas, aga olin sel korral piisavalt tark, et püüda mitte tõusta. Tundsin praegugi õrnu valutukseid oma pea tagaosas.
"Selina, rahu. Kõik on hästi," ütles ta, tõstes käe nagu püüaks seda žestiga tõestada. Kuid nähes minu pilku, langetas ta käe kiirelt. "Jake palkas meid sind kaitsma, mäletad?"
"Te röövisite mind!" Minu hääl polnud pooltki nii vali kui soovisin, aga teadsin, et peavalu puhul ehk ongi nii parem. "Te ründasite Jake'i. Ma nägin-"
Dace raputas pead. Tema huuled tõmblesid, nagu püüaks ta mõelda, kuidas midagi mulle seletada. "Noh, jah, me pole kõike Jake'iga läbi arutanud, aga sellise töö juures ongi peamine eesmärgi saavutamine, mis?" Kui ma ei vastanud, ta jätkas. "Me pidime seda tegema just nii, sest muidu oleks võinud meie plaan nurjuda. Kui Jake oleks meile järele jõudnud, oleks asi läbi kukkunud."
"Ei, ei..." Raputasin pead, sulgedes silmad uue valusööstu kartuses. See polnud sel korral enam nii tugev. "Te tegite talle haiget-"
"Me juba korra käisime selle teema läbi."
Mind oli katkestanud hoopiski uus hääl ja minu pilk tõusis väikese ruumi teises otsas asuvale lahtisele uksele. Raamile toetuv kuju vaatas mind viltuse muigega, kuid seal polnud midagi pahatahtlikku ega hirmuäratavat. Kealan lükkas end ukseraami najalt lahti, et minust paremal voodi kõrvale seisma jääda. "Mul oli nendega pikem jutuajamine," lisas ta. "Need hüäänid on puhtad."
Vaatasin Kealanile otsa, minu ilmesse siginemas segadus. Vahetasin pilgu nende kõigi kolme vahel, otsides selgitust.
"Me lasime paaril tuttaval tähnikhüäänil karja imbuda. Nad ei kuulunud sinna, kuid hüääni kujul ei taibanud keegi, et midagi valesti on." Codie kehitas üht õlga, nagu oleks tehtu tühiasi. Kuid võidutsev naeratus kippus tema suunurkadesse.
"Madude rinne jõudis parasjagu sel hetkel kohale," kostis Kealan. "Olin ainus, kes nende hulgast lahkus, et põgenenud hüäänipundile järele minna. Tegelikult märkasin alles jälgi ajades, et sinu lõhn seal juures oli."
Kaalusin nende kõigi sõnu ning tundsin, kuidas aeglaselt rahunema hakkasin. Ma küll ei teadnud Dace'i ja Codie't hästi, kuid ma usaldasin neid juba algusest peale, ning Kealani kohta olin peamiselt vaid hoiatussõnu kuulnud, aga nende pilkudest väljendus hetkel vaid siirus. Ja ma teadsin, et saan neid ka nüüd usaldada.
"Aga... mis juhtus?" pärisin hetke pärast. "Laagris, ma mõtlen. Kas hüäänid põgenesid?"
Selle koha peal Kealani naeratus laienes ning ka Dace ja Codie vahetasid kergendatud pilgu.
"Peale külvatud segadust piirasid maod nad ümber," ütles Kealan. "Võimalikult palju savannalasi ümbruskonnast kutsuti kokku, et sundida karja vannet andma."
"Vannet?" küsisin, segaduses.
"See küll ei takista nende tegevust otseselt, kuid kui nad vannet murravad, maksavad nad eludega oma hinge läbi."
Kui ma ikka teda kipras kulmuga vaatasin, kehitas Kealan õlgu. "Keeruline seletus. Aga peamine on, et karja liider - teisisõnu ka Jake'ile kättemaksu ihkaja - on teises ilmas ja kari ise vannutatud siinsetelt aladelt lahkuma ja oma kättemaksu plaanid unustama. Kui hüäänid arvasid, et osa nende karjast sind juba nagunii kaasa võttis, olid nad aldimad asjaga kaasa minema. Päris hea saavutus, mis?"
See ei jõudnud mulle kohale. Mitte kohe. Jõllitasin teda pika hetke, enne kui suutsin küsida, kas ikka õigesti aru olin saanud. Kealan kinnitas, et olin - vastavalt mobiilile, millele tal aeg-ajalt sõnumeid laekus. Võib-olla mõnelt sõber-maolt kes kohapeal viibis.
Ei läinud aga kaua, kui hakkasin nõudma vastuseid millelegi muule. Jake. Tahtsin teada, kas temaga on kõik korras. Kui aga Kealan viimaks minu lunimise peale oma informatsiooniga varustajast sõbrale helistas, ei teadnud too jaaguaridest midagi muud, kui et üks punt oli saabunud vande tõotamise ajaks. Jake'i sõbrad, tõenäoliselt, ent Jake'i enda kohta Kealani sõber ei teadnud. Seetõttu käisingi neile kolmele peale, et mind võimalikult kiiresti laagrisse tagasi toimetataks. Ja see nõudis rohkem veenmist kui oodanud oleksin. Minu väike peatrauma polnud siin kaugeltki kõige tähtsam.
Mind hirmutas vaid asjaolu, et teiste sõnul olevat ma teadvusetu olnud juba veidi üle kahe tunni. Ja Kealan ütles mulle liiga hilja, et laagris ei tea Dace'i ja Codie hullust plaanist siiani keegi.
***
Ma praktliliselt jooksin väikesest sinisest Toyotast välja, ringiga ümber tuttava maja nurga ning minu vaateväljas oligi suur laagriplats, mis nüüd juba hulgaliselt rahulikum tundus. Paljud lapsed olid väljas, ent puudealune tundus siiski pigem tühi. Nägin eemal välilaudade juures inimesi, keda ma ei tunne. Sidemeid seoti nende käte ja jalgade ümber ning ma oletasin, et nad olid osalenud võitluses. Otsisin kedagi, kellele teatada, et minuga on kõik korras. Kus oli Jake?
"Selina?" Hüüatus kõlas üllatunult ja kergendatult samaaegselt. Tundsin hääle omaniku automaatselt ära, kuid pöördusin siiski vaatama.
Shane seisis söökla uksel, käsi ebakindlalt lingil. Aga juba hetke pärast oli ta selle täielikult lahti tõuganud ning läbis meid eraldanud vahemaa vaid mõne pika sammuga. Ootamatult tundsin end tema tugevas embuses ja hetkeks tundus, nagu ei saaks ma hingatagi. Enne tulemist oli Codie mulle peavalu leevendamiseks tableti andnud ja olukord oligi paremaks läinud, kuid Shane'i pealelangemine saatis väikese tuike taas läbi minu pea. Õnneks suutsin seda eirata. Samuti hakkas mulle tunduma, et Shane hoidis mind kinni natuke pikemalt kui vaja.
"See oli näitemäng," ütlesin ühe hingetõmbega, saades juba rohkem õhku kui Shane tagasi tõmbus. Ta vaatas alla minu poole küsivalt, tajudes siis teiste lähedust ning pööras järsult pea, et leida Dace, Codie ja Kealan minust tagapool. Ühtäkki tundsin tema lihaseid pinguldumas - tema käed olid ikka veel minu õlgadel.
"Dace ja Codie korraldasid selle, et mind päästa," kostsin kiiruga, kartes, et Shane võib nende peale vihastuda. "Ma olen terve. See oli vaid näitemäng."
Shane vahetas veel minu ja nende vahel pilgu, tema nägu leebus. Kui tema silmad taas minul maandusid, ilmus kergendatud naeratud tagasi tema suule. Tundsin tema kätt õrnalt minu õlga pigistamas. "Ma juba kartsin, et oleme su kaotanud." Paus. "Kes said, läksid jälgi ajama, aga lõhnad kõik hargnesid." Ta vangutas pead, tõmbas mind siis jälle enda vastu, nagu oleks ta tõepoolest uskunud, et olen juba surnud. Kuigi oleksin seda oodanud, ei tundnud ma sellises läheduses kohmekust. Mul oli hea meel teda näha ja talle öelda, et kõik on hästi.
Kuid kas ikka oli?
"Shane?" Tõmbusin eemale, vaadates üles talle otsa. Tundsin pitsitust kurgus, kui sõnad välja hakkasid voolama. "Dax... Ta tuli mulle appi. Üks hüään ründas teda ja... Kas te leidsite ta?"
Nähes paanikat minus tõusmas, püüdis Shane mind rahustada. "Me leidsime ta." Shane kõlas tooni võrra nukramalt. "Dax sai kõvasti vigastada. Löök kõhtu oli... peaaegu kogu tema sisikonna segamini löönud." Shane vaatas maha. "Ta toimetati opisaali."
"Ta on elus?" Kergenduslaine uhus minust üle, kuid asendus kiirelt murega. "Saan ma teda näha?"
Shane raputas pead. "Nad alles tegelevad temaga. Ma just tulin sealt." Ta heitis pilgu taha maja suunas. "Ka sinu sõber Rudy on seal. Aga tema vigastused olid kergemad."
Rudy! Pean temaga rääkima. Ta tõenäoliselt tunneb süüd, et oli lasknud neil mu võtta. Aga kõigepealt...
"Ja Jake?" pärisin. "Kuidas temaga on? Kus ta on?"
Nüüd Shane viivitas vastamisega. Tema pilk tekitas minus halva eelaimduse.
"Shane? Mis juhtus?" küsisin aeglaselt.
Shane keeras pea kõrvale, vaatas kuhugi eemale ning paistis mõtlevat, enne kui minu poole tagasi pöördus. "Kui sind kaasa viidi... ta sattus marru. Ta oleks sulle järele jooksnud, aga kari tahtis ikka veel temale kätte maksta. Ja Jake... tema tahtis nüüd hüäänidele sinu eest kätte maksta."
Tundsin end seest õõnsaks muutuvat. Shane jätkas.
"Ta oli raevus. Isegi meil oli keeruline teda hüäänidest eraldada." Shane vaikis hetkeks. "Usume, et ta sai tõsiselt vigastada. Kui kõik läbi oli, tahtsime teda haiglaosakonda viia, aga ta ei lase kedagi enda ligidusse."
"Kus ta on?" küsisin, tundes süüd oma nõudliku tooni pärast, kuid ma ei saanud sellest praegu hoolida.
Shane viipas kaugemale laagri poole. "Ta jäi eemale metsa alla. Ma ei tea, kas ta on nüüdseks lahkunud. Ma ei tea, kas tema vigastused seda talle võimaldavad."
"Ma pean teda nägema." Tõmbusin juba eemale, et võtta suund Shane'i näidatud kohta. Kuid Shane haaras minu randmest. Pöördusin, et talle otsa vaadata.
"Selina," ütles ta tasaselt. "Ma olin kartnud, et Jake mängib sinuga. Aga see, mis ta tegi... Ta tegi seda sinu pärast."
Silmitsesin teda hetke vaikides. Seejärel näitas Shane mulle täpsemalt, mis suunas peaksin minema. Ja kui minema hakkasin, kuulsin, kuidas ta Kealanilt seletust nõudis ning kuidas Kealan seepeale ennast kaitsvalt häält tõstis. Aga ma ei kuulanud nende juttu. Minu jalad viisid mind juba joostes läbi laagriplatsi. Korrutasin oma peas järjest soovi, et Jake oleks veel seal ning et temaga oleks hästi.
Üle samblaste puurontide astudes ning kaela igat pidi väänates ringi vaadates tekkis mul väike hirm, et kaldun valele teele. Ma ei teadnud, kui sügaval või kus täpselt ta asub. Siin ei olnud puhas männimets, et oleksin saanud teda vaevata leida.
Kui punakas värvus murul ja okstel mulle silma hakkas, tundsin kõhus natuke keeramist, kuid arvasin, et võin olla lähedal. Kartsin, et kui keegi võis võitluses ka hukkuda, et võib-olla siis mõne laiba otsa satun. See idee oli aga pigem minu närvide vili. Olen kindel, et Shane poleks sellist asja oma õpilaagri lähedal lubanud. Kui keegi hukkuski, ei ole nad enam siin.
Minu samm jäi äkitselt seisma, kui minu silm tabas eemal ühe puu kõrval maas lebava kogu. Tundsin automaatselt ära kollaka kasuka laiade laikudega ning astusin koheselt edasi. Aga nähes teda nüüd lähemalt, tabas mind ehmatus. Jaaguar lamas seal, pea toetatud maapinnale. Ta vaatas minust eemale, kuid panin tähele, et tema loiud silmad olid lahti. Ta ei pööranud minu tulekule tähelepanu ning hetkeks hakkasin kartma, et midagi tõsisemat võib olla juhtunud. Aga tema kere tugev ning ebaühtlane liikumine andis märku hingamisest. Raskest hingamisest. Ent oli teinegi asi. Midagi, mis ehmatas mind rohkemgi. Ta oli verega kaetud.
Minu samm oli aeglustunud, kui meid eraldasid vaid pelgalt meetrid. Oks praksatas minu jalge all ning jaaguari kõrvad liikusid. Ta praktiliselt ei tõstnud peadki, vaid kallutas seda, et ühe silmaga tulija poole vaadata. Aga kui ta mind nägi, lõppes lühikeseks hetkeks isegi tema hingamine. Jake'i silmad avardusid ja juba prooviski ta pead tõsta ning tõusta. Miski aga takistas teda. Oma laiade esikäppadega mulda enda ees kraapides näis, justkui püüaks ta end minu suunas lohistada.
Lisasin kiirust ning vajusin viimaks tema kõrvale põlvili. Minu käsi tõusis, et puudutada karva tema turjal ning ma ei saanud vältida oma käe verega määrimist. Jake vaatas oma erkude kollakate silmadega otse minu omadesse. Ja vaatamata kõigele, mis ma oleksin saanud teha või öelda, kerkisid minu silmi hoopis pisarad. Mul oli hea meel, et ta oli elus. Et me mõlemad olime elus. Et hüäänidega oli kõik nüüd ühel pool. Ja teisest küljest tundsin end süüdi. Jake oli minu pärast astunud sellesse võitlusesse. Minu pärast oli ta nüüd siin, verega kaetud ning kes teab kui halvasti vigastatud.
Ei läinud aga kaua, kui märkasin midagi, mis mind äärepealt hingetuks võttis. Kuigi nüüd lähemalt vaadates nägin mitmeid väiksemaid ja suuremaid haavu tema karvastiku all, ei olnud vere muster tema kasukal täielikult loogiline. Nägin, et Jake'i mõlemad käpad olid sellega kaetud, üleni roosakad. Väikesed karvad kleepusid kobaratena üksteise külge. Ja sama hästi oli võimatu eirata Jake'i nägu. Tema lõuad, põsed ja kurgualune olid kõik paksu verega immutatud. Ja olin täiesti kindel, et ei näinud ühtegi haava, kust see kõik tulla oleks võinud. Ma ei näinud, sest seda polnudki. See veri ei kuulunud temale.
Jake ei teinud ühtki häält. Ta vaid vaatas mind, nagu teades, millest mõtlen. Ta paistis kartvat, mis ütlen. Vere tugev raudne lõhn oli minu sõõrmed vallutanud ning peavalu ähvardas tagasi tulla. Minu kõhus keeras aina tugevamini ning mul hakkas tekkima tahtmine oma sisikonda välja öökida. Jake tundus murelik.
Sulgesin hetkeks silmad ja püüdsin keskenduda, et mitte kokku kukkuda. Minu käsi tungis sügavamale kasukasse tema turjal, mis enam-vähem verest puhas paistis olevat. Sellele vaatamata määrdusid minu sõrmed punasega.
"Kõik on nüüd läbi," leidsin end viimaks ütlevat, kui taas silmad avasin. Proovisin naeratada, kuid antud olukorras tuli see liigutus välja nõrgana. "Aga ma ei saa sellest rõõmu tunda, kui sa siin metsa all otsad annad." Värisevate jalgadega proovisin end püsti ajada. "Sa pead laskma end laagris üle vaadata."
_______
Järgmine on epiloog :o
Vote? Comment? =D