Tee tagasi laagrisse me jalutasime. Ja ma avastasin, et olime läinud palju kaugemale kui esialgu arvanud olin. Nii et kui viimaks jälle laagris olime, juhatas nälg mind esimese asjana sööklasse. Shane tuli minuga kaasa, kuigi ma polnud seda palunud. Aga ma ei öelnud midagi. Sest ausalt öeldes mulle meeldis tema lähedus.
Sööklasse jõudes aga märkasin tema olekus väikest muutust. Shane'i kulm tõmbus kipra ning ootamatult, sõnagi ütlemata võttis ta suuna Snäkkide Nurga poole. Et näha milles asi, ma järgnesin talle.
Ja seal, teleka ees diivanil oli end mugavalt sisse seadnud Kealan. Meie saabudes pöördus tema pilk koheselt siia.
"Mida sa siin teed?" küsis Shane. Ja ma ei saanud märkamata jätta muutust tema toonis. See oli teravam.
"Sind otsisin," lausus Kealan tõustes, tegemata välja Shane'i meeleolumuutusest. Ta heitis pilgu minule ja naeratas laialt ning sõbralikult. "Hea sindki näha, Selina."
"Ma olen sulle öelnud, et otsid mind minu majast. Mitte siit." Shane ristas käed oma rinnal.
"Sa polnud kohal." Kealan kehitas õlgu. "Kui ma teistelt küsisin, öeldi, et teid nähti jalutama minemas. Niisiis otsustasin oodata."
"Aga mitte siin," ütles Shane kindlalt.
"Ole nüüd. Tahad mind ukse taha ootama jätta?" Panin tähele, et Kealani hääles oli kosta lepitust.
Shane heitis silmanurgast kiire pilgu minule, astudes siis Kealanile lähemale ja tasandas häält. Sellele vaatamata ma kuulsin teda. "Sa tead, mis mind häirib. Sinu viimane tegu on sulle külge jäänud nagu alkoholilõhnad."
"Palun, Shane..." Kealan tõstis käed, justkui rahu märgiks. "Ta oli juba surnud nagunii."
"See pole tähtis." Shane ohkas, jätkates juba natuke rahulikumalt. "Siin laagris viibib palju noori ning väikeseid lapsi. Sina oled midagi, mida me püüame vältida."
"Olgu, olgu. Ma saan aru, mida sa mõtled." Kealan vaatas hetkeks minu suunas. "Aga läheks nüüd ehk selle juurde, et ma tulin siia põhjusega? Hüäänid. Nad said minu peale pahaseks."
"Seda võis arvata," lausus Shane toonitult.
"Igatahes... Nii palju kui meie teame, on nad oma laste pärast piisavalt mures, et kari minema viia. Tegelikult me nägime emasid lastega juba lahkumas. Aga mis puutub ülejäänudesse..." Kealani pilk vilksatas minule. Ta ei jätkanud.
Shane ei vastanud talle koheselt. Ent viimaks pöördus ta minu poole. "Vabanda, Selina. Meil on Kealaniga vaja omavahel rääkida. Kui sul midagi vaja on, leiad mind minu välimajast, eks?"
Noogutasin. Seepeale nad lahkusid, jättes mind ruumi üksinda.
Kas Kealan oli mõelnud, et ülejäänud hüäänide kari ei lahkunud minu tõttu? Et nad ikka veel tahtsid mind kätte saada, vaatamata ohule, mida maod endast kujutasid? Siin ei paistnud midagi klappivat. Miks peaksid nad end ühe inimese tõttu sellisesse ohtu seadma?
Kui ma peale söömist kandiku minema viisin, taipasin, et mul polegi muud teha kui Snäkkide Nurgas telekat vaadata või oma toas istuda. Või istuda kuskil mujal - polnud erilist vahet. Peale Elissa ning Kory ei käinud ma kellegi teisega piisavalt läbi, et end nende seltskonda sulatada. Ma siiani ei teadnud, kus minu sõbrad praegu olla võiksid. Ma ei hakanud ka ise otsima. Seetõttu, allaandvalt ohates, võtsin suuna sööklast koridori viiva ukse poole, et oma tuppa minna. Võin ju näiteks oma vanematele helistada.
Aga kui olin mööda treppe teisele korrusele minemas, peatusin viimastel astmetel. Minu pilk tabas kellegi tumeda kogu istumas hooletult kolmanda korruse käsipuul. Kui see paik ei kuuluks savannalastele, oleks teda seal niiviisi vaadates mul lausa kõhe hakanud.
Ma märkasin, et see oli Dax. Koridoris oli hämar - ainus aken, mis päevavalgust siia juhtis oli tema vastas, majaesises seinas. Päikesekiired maandusid aga maja taga. Aga isegi hämaruses tundsin koheselt ära tema tumedad silmad, kuigi tema sassis mustad juuksesalgud need peaaegu täielikult varjasid. Tema süles oli lahtine raamat, mida ta süvenenult luges.
Hammustasin huulde, kuid viimaks võtsin oma toani viiva koridori asemel siiski suuna trepist veelgi üles. Daxtonile lähenedes aeglustasin sammu. Tema aga ei teinud minu kohalolust välja.
Minagi ei öelnud kohe midagi. Aga kui vaikus ebamugavaks muutus, otsustasin, et pean millalgi häält tõstma.
"Dax? Kas sul on äkki aega... Ma tahaks midagi küsida." Minu hääl kukkus välja palju tagasihoidlikumalt kui oleksin soovinud. Ma ei taibanudki päris täpselt, miks see nii oli. Dax lihtsalt oli kuidagi... erinev. Seda oli tema läheduses alati tajuda, isegi kui sõnagi ei vahetata.
Kui Dax koheselt ei reageerinud, tundsin end veelgi ebamugavamalt. Hammustasin taaskord huulde, teadmata, kas peaksin uuesti küsima või lahkuma. Otsust ma aga langetama ei pidanud, sest ühtäkki sulges ta vaikselt raamatu, tõstes alles siis pilgu aeglaselt minule.
Tema silmad paistsid isegi lähedalt nii sügavad ja mustad, et ma ei saanud kindel olla, kas seal üldse oligi iirist. Ent kui ta oma pilgul üle minu lasi libiseda, mind oma silmadega justkui mõõtes, tõstis ta käe, et salk tumedaid juukseid silmilt lükata. Sel hetkel taipasin, et tema silmades polnud midagi üleloomulikku - nende pruun iiris oli lihtsalt kõige tumedamat tooni, mida kellelgi kunagi näinud olen.
"On sul aega?" küsisin vaikselt, kui ta midagi ei öelnud.
Mul hakkas natuke kõhe, kuid surusin selle tunde alla.
Tema silmad kohtusid minu omadega. "Mille jaoks?" Dax'i hääl oli madal, kuidagi sünge. Aga siiski mingil moel lapselik.
Toetasin end justkui ettevaatlikult vastu sama käsipuud. "Shane mainis mulle midagi," alustasin tasaselt. "Et sa olid... miskit tajunud või nii. Seoses Jake'iga."
Daxtoni pilk ei lahkunud minult. "Usun, et ta rääkis sulle kõik mida vaja."
"Aga vaja mille jaoks?" pärisin. "Kas... Kas Jake varjab midagi?"
"Sellest pead temaga ise rääkima."
SIlmitsesin teda hetke. "Shane väitis, et sa ei öelnud talle kõike. Kas sa tead, mis see on? Mille rääkimist Jake vältida püüdis?"
Dax'i sõrmed toksisid õrnalt vastu tema raamatu kaant, kui ta rahulikult ütles: "Ma otsustasin sind aidata. Kuid on asju, kuhu teistel lihtsalt pole õigust oma nina toppida."
"Mida sa sellega öelda tahad?"
Dax ei vastanud. Selle asemel ütles ta: "Ma pole paaride nõustaja. Te peate oma asjad ise selgeks rääkima." Tahtsin midagi vahele öelda, ent ta ei lasknud. "Ma olen sulle juba öelnud, mida teha. Kui see jaaguar sind uuesti vaatama tuleb, esita küsimus teemal, mida sa tead, et ta vältida tahab. Kui ta vastab," ta toksis sõrmega oma oimukohale, "siis mõtle ise. Kasuta oma hinge."
Mõtle oma hinge, mitte peaga.
Noogutasin, samal ajal neelatades.
Siis tead, kui keegi sinuga manipuleerib.
Taipasin alles nüüd, et võibolla polnudki ta seda öelnud ainult hüäänide tõttu. Aga midagi sügaval minu pead karjus vastu, et siin on eksitus. Jake ei manipuleeriks minuga. Ei, ta ei teeks seda... Ei teeks? Eks?
"Dax?" küsisin hetke pärast vaikselt. Taipasin, et tahtsin teemat muuta. "Mind lihtsalt huvitas, et... Vabandust, see pole tegelikult minu asi." Näperdasin niiditükki, mis minu pluusist välja rippus.
Dax aga kergitas üht kulmu. Ja mulle jõudis kohale, et see oli vist esimene kord, kui tema silmis killukest uudishimu märkasin. "Küsida võib alati," sõnas ta. "Vastamisega on lood omamoodi."
Viivitasin hetkeks, kuid alustasin siiski. "Kory mainis ükskord midagi sinu taustaloo kohta," kostsin vaikselt. "Ning Shane väitis ka midagi, et sinu minevik oleks soodustanud... Vabandust, see on vist isiklik." Tundisn end punastamas. Mulle jõudis alles nüüd kohale, et minu küsimus kõlas kuidagi kohatult ja liiga uurivalt. Hakkasin end käsipuult eemale tõukama, kui Dax'i hääl mind peatas.
"Minu lugu teab tegelikult praktiliselt igaüks selles laagris." Ta kehitas ükskõikselt õlgu. "Orb. Leitud titena Shane'i vanaisa poolt, sügavalt metsast mässitud õhukestesse kaltsudesse."
Ootamatult tundsin justkui jääks õhk mulle kurku kinni. "See on..." ma ei lõpetanud, vangutasin pead. "Kes midagi sellist teeks?"
Dax jätkas. "Ma kasvasin siin laagris üles. Omaette hoidmine oli mulle ka varem omane, kuid... on öeldud, et olen peale seda rohkem endasse tõmbunud."
"Peale mida?" küsisn vaikselt.
Dax lõi pilgu maha. Kuigi esialgu oli ta paistnud ükskõikne, siis nüüd sain aru, et ta ei tundnud end sugugi nii. See teema siiski oli talle hell.
Oleksin olnud nõus asja sinnapaika jätma, aga Dax rääkis kõigele vaatamata edasi.
"Ma uskusin alati, et see kõik oli üks viga. Ma ei visanud kunagi peast mõtet, et oma vanemaid leida soovisin. Esmamuljel paistis seda minu olukorras keeruline teostada, aga ma leidsin mooduse. Paar aastat tagasi ma... leidsin üles nende lõhna." Ta vaikis hetkeks. Kui ta jätkas, olin kindel, et tema hääl murdub või midagi. Kuid selle asemel oli tema toon jätkuvalt rahulik, vaid tema pilk reetmas tundeid. "Shane aimas, et midagi oli viltu. Aga ma ei kuulanud teda. Seetõttu pakkus ta hoopiski, et tuleb minuga kaasa. Ilma ette teatamata ilmusime nende ukse taha. Ja Shane rääkis nendega." Dax vaatas tagasi minu silmadesse. "Need inimesed olid head, lahked. Aga kui nad kuulsid, kes mina olen... Nad ei varjanud, et nad seda tegid. Nad viisid mu sinna metsa. Nad sattusid praktiliselt paanikasse, kui said teada, et see mina olin."
"Miks nii?" küsisin, minu hääl vaikne uskumatusest, kuidas keegi saaks oma lapsega midagi taolist teha.
"Nad olid sügavad usklikud," lausus Dax. "Ja lisaks sellele - mõlemad olid inimesed. Savannalase geenid olid kellegi veres nende enda teadmata. Nad ei teadnud savannalastest midagi. Ja kui peale minu sündi minu transformeerumisvõime endast märku andis... Need inimesed arvasid koheselt, et ma olen deemon." Dax pööras pea kõrvale. Ta suutis end suurepäraselt vaos hoida. Aga ma märkasin märga kihti tema silmadel, mis kadus kõigest ühe pilgutusega. "See on vist kõik," lausus ta varsti, kui natuke aega vaikuses olime veetnud.
"Jah," kostsin tasaselt. "Dax, mul on kahju..."
"See on juba juhtunud. Mis sellest enam suurt numbrit teha." Ta kehitas taas õlgu ning jäi tõesti mulje, nagu ei loeks see kõik talle enam midagi. Ta pööras raamatut oma käes, justkui soovides edasi lugeda.
"Ma vist lähen siis," ütlesin viimaks, otsustades ta üksinda jätta, kui ta seda eelistab. Lükkasin end käsipuu najalt lahti.
"Selina," peatas ta mind.
Vaatasin tagasi Dax'i poole. Juuksesalgud olid tagasi tema silmile langenud.
"Seal on tähtis põhjus, miks Shane Kealanit laagriplatsile ega siia majja lasta ei taha."
Kergitasin kulmu, silmitsedes teda küsivalt. Ma ei saanud aru, miks see praegu siia puutus.
"Shane on lubanud endale, et aitab Kealanil lõpetada see, mis poleks iialgi pidanud algama. Aga kuigi ta ka ise püüab, on Kealan korduvalt libastunud."
Ma ei öelnud midagi. Kuulasin, kuhu ta sellega jõuda tahab.
Dax'i pilk minul süvenes. Tundsin end ootamatult, nagu poleks midagi minus tema pilgu eest varjul. "Kealan on väiksest saati olnud rohkem madu kui inimene. Kord ründas ta üht poissi siin laagris. See oli õnnelik õnnetus. Ta on korduvalt rünnanud ka Shane'i. See kõik on juhtunud kogemata."
"Miks sa mulle seda räägid?" küsisin, segaduses. "Ma olen Kealanit vaid mõnel korral näinud, vaid viivuks."
"Mõni päev tagasi tegi ta suure libastuse," jätkas Dax minust välja tegemata. "Üks liige tollest samast hüäänikarjast oli hukkunud peale võitlust kohalike savannalastega, või nii ma kuulsin. Kealan leidis laiba. Neelas selle tervelt."
Kõhatasin, tundes väikest ehmatust. Samuti ka veel suuremat segadust. "Miks sa-"
"Nii on see kestnud mõned viimased aastad," lausus Dax. "Aastad, alates päevast, mil Kealan lubas Shane'il end aidata. Et lõpetada tema iha küttida teisi savannalasi või inimesi." Dax avas taas raamatu ja tundus, et ta jätkas lugemist. Meie vahele laskus pikk vaikus.
Aga kui ma viimaks trepist alla suundusin, arvates, et see kummaline vestlus kaugemale ei jõua, kuulsin tema häält ütlemas: "Muutused võtavad aega. Nii läheb see alati."