"Ma ei tea, kas see on sinu arvates praegu veidi vastandlik kogu sellele sinu ja Shane'i jutu teemale hetk tagasi," sõnas Elissa, keerates minu toa ust lukku. Peale seda viskas ta võtme mulle tagasi.
"Aga mida sa üldse plaanid?" Elissa oli mind sõnagi lausumata minu toani juhatanud. Kui ta nüüd ukse lukku keeras, tekitas ta minus vaid veelgi suuremat segadust.
Elissa istus laua taga olevale toolile, näoga minu poole. Olin ise istet võtnud oma voodil, kõigutades üht jalga üle teise. Ja kuigi ma tahtsin teada, mis Elissal minu siiavedamisel mõttes oli, ei saanud ma omaenda mõtteid eemale meie vestlusest Shane'iga. Ma tundsin end kuidagi... halvasti, et temaga niiviisi rääkinud olin.
"Nagu Shane sulle ütles, on väga palju erinevaid võimalusi, mida oma hingega teha saab," lausus tüdruk. "Ning juhtumisi käin mina iga nädal siin laagris ühel trennil, mis just nimelt neid võimalusi õpetabki." Ta tõstis käe, osutades sõrmega minule. "Ning sina paistad praegu vajavat puhkust. Sest midagi justkui painaks sind."
Viskasin pilgu enda ette maha. Elissal oli õigus. Kogu see hüäänide värk, Jake'i salatsemine ning temast eemal viibimine, rääkimine Shane'iga ja võibolla natukene isegi see tohutu keskonnamuutus olid minu tunnetesse segadust toonud. Tundsin end kuidagi rahutult. Mul oleks hea meel sellest kõigest korraks eemale saada.
"Mida see sinu kavatsus endast täpsemini kujutab?" küsisin, vaadates viimaks tagasi Elissa suunas.
Elissa naeratas. "See saab lõbus olema. Seda ma sulle luban." Ta tõusis toolilt, astudes minu voodi ette. "Esiteks, lase endal mugavalt selili langeda." Seda öelnud, kadus ta ise minu vaateväljast. Kergitasin kulmu ning küünitasin ette, nähes teda minu toa põrandal lesimas.
"Sa ei taha ju püsti seista, kui kehaga kontakti kaotad," ütles ta mulle otsa vaadates. Ohkasin seepeale ning tegin nagu ta oli öelnud, asetades end voodile pikali.
"Sulge silmad."
Tegin sedagi.
"Nüüd, tunneta neid punkte oma kehas, mis ma sulle kohe nimetan. Sõrmeotsad. Varbad. Selgroog. Vereringe. Aju."
Kortsutasin selle loendi peale kulmu, ent vaikides järgisin siiski käsku. Mõneks momendiks Elissa vaikis, ning seda oli täpselt piisavalt, et kogu see keeruline vereringesüsteem kätte saada. Ausalt öeldes oli see väga veider. Peaaegu taoline tunne, et iga hetk võib iiveldus nõrganärvilisusest sisse lüüa. Ent seda ei juhtunud.
"Oled valmis?" küsis ta seejärel.
"Valmis milleks?" See tegi mind natuke närviliseks, et ma Elissaga nii kergelt nõustunud olin, ilma et mul oleks aimugi, millega ma täpselt nõustusin.
"Ma hakkan kolmest lugema. Ühe peal unusta kõik mu ja keskendu hoopis tulele."
"Tulele?"
"Jah. Mõtle leekidele, kõrvetavale kuumusele. Ja tee seda nii kiiresti ja nii suure tahtejõuga kui suudad. Valmis?"
"Ma arvan..." vastasin kõhklevalt.
"Olgu." Elissa hingas sügavalt sisse-välja, mina hammustasin huulde. "Kolm... Kaks... Üks!"
Nagu Elissa oli öelnud, kujutasin oma silme ette lõõmava tuleleegi, nii ereda ja kõrvetava kui suutsin. Mind aga ehmatas, kuidas Elissa loetud punktide asemel täielikult tulele keskendudes kogu minu hing justkui kokku tõmbus, kogunedes kõrvetavaks keraks kuskil minu sisemuses. Nagu see muutus oleks toimunud liiga järsku. Justkui pitsitavad niidid oleksid tõmmatud läbi minu jäsemete, alates näppudest ja varvastest. Kõrvetav jutt jooksis üles minu selgroost ning veider soojuselaine uhus läbi minu pea. Kuna kõik see juhtus nii kiiresti, ja kuna ma sellest nii väga ehmusin, oli see peaaegu nagu instinkt, et ühendused oma keha ja hinge vahel katkestasin. Ehk siis teisisõnu, ma praktiliselt viskasin põletava hinge enda seest välja.
Mis aga juhtus järgmisena, ei olnud nagu tavaline kehast lahkumine. Kohe, kui tundsin oma olemust vabana, kui nägin ruumi enda ümber ning oma enda keha minu all, lahvatas kogu tuba minu olemusest kiirgava valguse käes eredaks. Aga ma nägin seda vaid hetkeks, sest siis kihutasin juba läbi lae. Nagu keravälk, ning ma ei suutnud end ka peatada. Otse üles, sinisesse taevasse, aina kõrgemale ja kõrgemale. Enne, kui minu vaatevälja kilomeetrite ulatuses rohelist metsa ilmus, õnnestus mul tabada ka mõne laagriplatsil viibiva õpilase pilk, kellele ootamatu taevasse sööstev tulekera samuti märkamata ei jäänud. Kiiruse pealt ei suutnud ma aga ühtegi isikut kindlaks teha.
Ja kohe minu järel kihutas taeva poole teine erk valgust kiirgav hing. See oli sügavat erkkollast tooni, selle järel veidi märgatav, peaaegu nagu säravast pulbrist koosnev saba, mille lõõmavad leegid endast taha jätsid. Ausalt öeldes oli see kaunis. Ja võimalik, et samasugune olin praegu ka mina.
Kihutasime aina kõrgemale ja kõrgemale. Nii see tundus. Õhk paistis minevat jahedamaks, aga ma ei saanud päris kindel olla. Minule avalduv vaade oli mind tummaks jätnud ning mul kadus mõttelõng. Peaksin ma muretsema sellepärast, kuhu ma välja võin jõuda? Kas ma leiaks sellelt kõrguselt üles Blue Mist'i? Kas Elissa teadis ikka päris kindlalt, mida ta teeb? Kas ma näen siit varsti juba tähti? Kas see on seal lennuk, millest me nii lähedalt möödusime?
Ma ei olnud tähelegi pannud, et minu kiirus oli vahepeal vähenenud. Ühel hetkel ma lihtsalt tundsin, kuidas tuli kustuma hakkas, jäädes alles vaid tillukese sädemena minu olemuse keskel. Hetkeks jäin ma justkui õhus paigale. Ning siis suund muutus. Maapind lähenes uuesti, ent mitte enam samasuguse kiirusega. Minu väike olemus oli peaaegu nagu udusulg, mis õhus veidike isegi keerles. Ning taaskord olin ma vaatest lummatud. Säde minu sees põles aina heledamini, kuni ta viimaks kustus. Aga ma ei pannud seda märkamagi. Ma ei kavatsenudki enda langemist kontrollida, nüüd kui see mul võimalik oleks. Tundsin vaid rõõmu sellest värskest jahedast õhust ning mõnusast tuulest, mis mind läbis. Ülevalpool, minust just mitte palju maha jäänud, tegi Elissa samamoodi. Tema väike olemus oli pehmet lavendlikarva, kaetud säravate erkkollaste laikudega, mis ei olnud enam tekitatud põlevast leegist.
Kuigi minu ajataju kadus, võin öelda, et sellest oli möödas üsna mitu minutit, kuni me viimaks tagasi läbi katuse laskusime ning minu toa leidsime. Elissa hing laskus koheselt tagasi tema maas lebavasse kehasse. Niisiis naasin ka mina enda omasse. Ja kui minu hing minu kehaga taas ühendatud oli, tundsin koheselt sooja surinat, mis mind tervenisti enda alla oli saanud. Eriti tugev oli see sõrmeotstes ning varvastes.
Elissa hele naer kajas ruumis ootamatult, ent selle puhas rõõm kiskus seletamatul kombel koheselt ka minu kaasa. Lihtsalt naerdes ajasime me mõlemad end istukile. Elissa haaras minu voodi jalutsist ning nägi isegi natuke vaeva, et end minu kõrvale vinnata. Kui see tal aga viimaks õnnestus, vajus ta lõdvalt vastu minu külge, nii et me mõlemad taas selili langesime. Ja kumbki ei saanud naermist lõpetada.
"Mis... pagan see just oli?" suutsin peale mitut katset viimaks välja pigistada. Pidin kordi sügavaid hingetõmbeid tegema, ent surin minu naha all paistis naeru aina süvendavat.
"Elemendiline hin...ge... vabastamine tule moel," kihistas Elissa, keerates end külili. "Aga minu jaoks... lihtsalt keravälk."
Ilma mingi põhjuseta purskasin veel jõudsamini naerma, ning see omakorda pakkus Elissale nalja. Läks natuke aega, enne kui me mõlemad piisavalt rahuneda suutsime, et uuesti rääkida üritada.
"Seda saab siis teha ka teiste elementide näol?" pärisin sügavate hingetõmmete keskel.
Elissa noogutas. "Tuli, vesi, õhk ja maa."
"Sa pead neid mulle millalgi näitama."
"Kindel see."
Pidin end veel hetkeks koguma. "Miks me käitume nüüd nagu poolearuliseld?"
Elissa turtsatas. "See käib asjaga kaasas. Naer on ju parim stressimaandaja."
***
Läksime Elissa ja Kory'ga õhtust sööma alles siis, kui väljas juba kottpime oli ja tähed särasid. Peale minu ja Elissa väikest "lõbureisi" läks veel tükk aega, enne kui suutsime täielikult maha rahuneda. Elissal jäid täna seetõttu vahele ka kõik tema ülejäänud koolitunnid, ent tema enda sõnul ei karistata teda siin selle eest ikka. Siinsetele õpilastele pidavat piisavalt selge olema, et nad õpivad iseendale, mitte õpetajale. Ning seda pidavat juhtuma harva, kui keegi oma puudumistega liiale läheb.
Ja kui Kory'l tunnid läbi said, oli meie punt jälle koos. Kory kutsus meid enda tuppa, kus ta meile huvitava loengu pidas, et järgmine kord sellistel ettevõtmistel ka tema kampa kutsuksime. Kuid peamiselt olime seal selleks, et Kory sülearvutist filme vaadata. Tal oli seal kena kogu, niisiis läks omajagu aega juba filmide välja valimisele.
Ning nüüd kui meil söödud oli, pidime kolmekesi minema välja ööpimedusse. Laagriplatsi tagaossa oli ka sel ööl tehtud lõke, mille ümber nii mõningaid õpilasi võis näha - alates väikestest esimeste klasside lastest ning lõpetades kuni kaheksateistaastastega.
Lõkkeplatsi ümber olid paigutatud madalad puust pingid, ent sellele vaatamata istusid väga paljud murul. Mõned olid ka oma loomakujul. Kui meie sinna läksime, tõi ka Elissa sõnagi lausumata nähtavale oma hundi loomuse. Mina võtsin istet ühe pingi otsal, Kory tuli minu kõrvale ning Elissa hundina meie ette, visates end tule kuumusest piisavalt kaugel murule külili.
Meist mõne meetri kaugusel kuid mitte päris teisel poole lõket istus järgmise pingi keskosas üks naisterahvas, kelle vanus võis olla kuskil kolmekümne ringis. Tema sirged heleblondid juuksed landesid veidi üle tema õlgade ning naise nahk oli kahvatut tooni. Naeratus mängles tema näol, kui ta enda kõrval oleva noore tüdrukuga vestles. Nende sõnad ei kostunud minuni, aga sellele vaatamata paistis ta üpris rõõmsameelne isiksus olevat.
Kui liikumine lõkke ümber vähemaks oli jäänud, lõpetasid need kaks oma vestluse. Naise silmad libisesid üle õpilaste. Ja kui need jäid pidama minul, ilmus tema suule õrn naeratus. Siin võis olla päris mõnikümmend savannalast selle lõkke ümber, mistõttu mind veidi üllatas, kui ta otse minuga rääkima hakkas.
"Selina, on mul õigus?" küsis naine. Ma vaid noogutasin õrnalt, nagu oleksin ma liiga häbelik, et rääkida. "Ma olen kuulnud, et siia laagrisse saabusid, kuid me pole veel kohtunud. Mina olen Amanda, kui sa juhuslikult veel ei tea." Tema hääl kõlas väga meeldivalt ja lahkelt. Seda oli teatud mõttes lausa meeldiv kuulata.
Ebamugavust tekitas natuke aga see, kui ma taipasin, et suur osa lõkke ümber istujatest oli oma pilgu minule pööranud. Õnneks aga ei plaaninud Amanda minuga pikemat vestlust pidada.
"Niisiis, ma olen oma lugusid siin nagunii ikka üle ja üle korranud. Hmm..." Ta jäi hetkeks mõttesse, toksides sõrmega hajameelselt vastu puidust pinki. "Olgu siis. Seda lugu olen ma tavaliselt rääkinud savannalaste ajaloo tunnis väiksematele. Aga võimalik, et mõned teist seda ei teagi. Seda lugu ei tea isegi paljud täiskasvanud savannalased, kuigi see neid tihti mõtisklema paneb." Ta tegi õrna hingetõmbe ning sättis oma asendit pingil. "Need kes siis pole kuulnud, te olete kindlasti mõtisklenud, et kes elas sel planeedil ikkagi varem. Kas inimloom, ülejäänud loomariikide esindajad, või hoopiski savannalased."
Mõne pilgust võis lausa märgata, et nemad juba teavad vastust. Või siis just vastupidi - nad jäid asjale järele mõtlema. Mina kuulusin viimaste hulka. Ma polnud sellele küll varem mõelnud, ent teema paistis huvitav küll. Kas olid siis savannalased, kellest osa kaotas oma muundumisvõime? Sest mõte inimese ja näiteks mingisuguse linnu ristamisest tundus... veider.
"Õige vastus on loomad, muidugi," lausus Amanda viimaks. "Nagu te looduskanaliteltki olete õppinud. Veeloomad, roomajad, dinosaurused, imetajad, linnud... Paljud on nüüd ka välja surnud. Erinevad inimliigid hakkasid arenema juba miljoneid aastaid tagasi. Sel ajal polnud savannalastest sel planeedil veel kellelgi aimu.
Esimesed savannalased arvatakse olevat tekkinud mõni tuhat aastat tagasi. Käivad vaidlused, kus see täpselt juhtus, ent enam arvatakse selleks olevat Aafrika manner. Legend, mis mõne allika kohaselt on tõestisündinud, räägib, et inimesed olid juba sel ajal teadlikud igasugu nippidest, mida oma hingega sooritada saab. Siin maailmas käib vägagi palju oma hinge kontrollimise ümber. Tavainimesed ei ole sellest lihtsalt enam nii teadlikud. Tuhandeid aastaid tagasi kasutasid inimesed aga neid nippe oma igapäevaelus. Nad kasutasid neid küttimisel, korilusel, enesekaitsel, ravimisel, meelelahutusel ning paljuski muus. Arvatakse, et selle aja inimesed olid avastanud ikka selliseid põnevaid käike, millest tänapäeva savanaalased ei oska isegi und näha. Ning nii see tõenäoliselt ka oli."
Amanda vaikis hetke, tema pilk lõkkel. Kõik olid vait, ning see tekitas kuidagi väga maagilise õhkkonna. Kui Amanda oma juttu jätkas, leidsin end üpriski huvitatult edasist ootamas.
"See olevat juhtunud ühel jahiretkel, kui jahimehed olid sattunud ootamatu rünnaku osaliseks. Lausa kolm suurt karu olevat neid mingil moel ümber piiranud. See ei pruukinud neist loomadest üldse mingisugune koostöö olla. Kuid igatahes olid need mehed valel ajal vales kohas. Karud olid rünnanud ootamatult ning isegi varem räägitud nippidest hinge kasutamisel polnud suurt kasu.
Seal jahiretkel olevat olnud ka üks vanem mees, kel tarkust kõige rohkem. Ta suutis end kaitsta hästi, kuni üks karudest ta sellel järskude küngastega maastikul nurka oli surunud. Kõik, mis tal üle jäi teha, oli improviseerida. Ja mida see mees sel ammusel ajal korda oli saatnud, nimetatakse ka tänapäeval kõige võimsamaks trikiks, mida hingega kunagi saavutatud. Midagi, millele paljud vaidlevad vastu, väites, et see on võimatu. Nimelt, ta sulatas kaks keha ühte."
Nii mõnigi paistis selle peale üllatunud. Mina üritasin seda protsessi endale silme ette kujutada, ent see ei õnnestunud just hästi.
"Aga hingega ei saa korda saata midagi, mis seotud füüsikaga, väljaarvatud kui asi on omaenda kehas." Kory naeratas, nagu ei paistaks Amand jutt temale just eriti tõenäolisena. "Kuidas sa siis midagi sulatad?"
Amanda noogutas. "Just see ongi vaidluse teemaks. Kuid keegi ei tea ju täpselt, mis on meie võimete piirid."
"Aga... sulatas kokku?" küsis keegi noorem poiss meist paremal. "Kuidas see välja peaks nägema?"
"Me ei tea, kuidas see käis. Legendi kohaselt oli see aga tõeline vaatamisväärsus - värviliste tulede ja sädemete mäng. Peale seda esimest korda õpetati sama tehnikat kõigile sõdalastele, kes sobivasse vanusesse jõudsid. Inimesed sidusid end paljude erinevate liikide esindajatega, saavutades niiviisi võimeid, mida tavainimesed isegi tänapäeval tühiseks utoopiliseks fantaasiaks peavad.
Kõige esimesed savannalased pidavat aga olema meist natuke teistsugused. Mõnel kiskjal on ka tänapäeval raskusi oma loomalike instinktide mahasurumisega. Kuid kujutage ette, kui sinu sees oleks ka veel selle karu hing, kellega sind on ühendatud. Kõige esimesed savannalased olid tihti raevukad, nad elasid omaette. Muidugi olenes ka loomast, kellega nad end ühendasid. Näiteks väiksematel lindudel oli tihti refleksiks võimaliku ohu korral kiirelt põgeneda. Kuid esimesed savannalased pidavat olema ka kiiremad, tugevamad. Kõik nende aistingud teravamad.
Kuid minnes nüüd tagasi selle esimese karust sõdalase juurde - legendi kohaselt ei olevat ta suutnud end aja möödudes enam ohjeldada. End metsloomade kaitsmise asemel pidid inimesed ning nooremad savannalased varsti hakkama rinda pistma hoopis nendega, kes olid enesevalitsuse kaotanud. Räägitakse, et peale oma perekonna tapmist olevat esimene karu suure südamevaluga kuristiku servalt alla jooksnud.
Siis aga avastati, et end loomaga ühendanud inimeste järglased saavad olla samuti võimetega. Seekord aga ainult ühe hingega, mis enesekontrolli suuresti kergemaks tegi. Ja kui inimesed hakkasid juba soovitud võimetega sündima, jäi kahe olendi ühendamise kunst aina harvemaks nähtuseks. Läbi aegade on paljud püüdnud seda nippi uuesti avastada, ent kõik on läbi kukkunud. Mõni asi on lihtsalt mõeldud saladuseks jääma."
Amanda tegi pausi, ning lühikeseks hetkeks jäi kõik peale lõkke praksumise vaikseks.
"Amanda," ütles kellegi hele hääl teisel pool lõket. Väike tüdruk - võibolla umbes kümnene - kõigutas oma jalgu üle pingi serva. "Aga miks meid savannalasteks kutsutakse?"
"See nimi tuleb juba hilisematest aegadest," sõnas naine. "Selle nime olevat meile andnud hõimud aafrikas, kes kohtusid savannis inimestega, kes suutsid sealsete loomade kuju võtta."
"Kas Aafrikas üldse elab karusid?" küsisin tasaselt, Koryle lähemale kummardudes. Too mõtles hetke, kehitades seejärel õlgu.
"Atlase karu," ütles Amana minu üllatuseks. Olin arvanud, et vaid Kory kuulis mind. "Teadaolevalt suri see ainus Aafrikas elav karuliik välja ligikaudu kakssada aastat tagasi küttimise tagajärjel. Tõenäoliselt elab veel mõni savannalane, kes sellest liigist. Kuid neidki on vähe."
"Ma tean üht kukkurhunti," teatas varem kõnelenud väikese tüdruku kõrval istuv umbes samavanune poiss.
Amanda noogutas. "On teada ka savannalasi, kelle liik parineb veelgi kaugematest aegadest. Aga üldiselt on ka nemad väljasuremise ohus." Naine sirutas käe oma õhukese jaki taskusse. Seejärel loopis ta midagi lõkke poole, mis paistis nagu väikesed kivikesed. Peaaegu nagu pulber. Kui see lõkkesse jõudis, käis vali paugatus mille tagajärjel leek kõrgele taeva poole sirutus. Kui see uuesti kahanes ning ma üles vaatasin, märkasin aeglaselt tuule käes haihtuvat suitsuvinet, mis isegi pimeduses paistis olevat kuidagi roosakas. Lõkkeplatsile langes omamoodi magus lõhn, mis nagu tundus kusagilt kaugest ajast meeldivalt tuttavana, ent ma ei suutnud täpsemalt mõelda, miks.
"Aga minnes tagasi meie algse jutu juurde..." Amanda tõmbas veel midagi oma taskust, visates selle taaskord lõkkesse. Leek lahvatas jällegi suuremaks, ent seekord oli selle värvus heledam, pigem valge. Amanda ei lõpetanud kivikeste loopimist. Järgmisel hetkel oli leek sinakam, siis roheline, siis lillaks, ja punane. Viimaks võis koguni mitut värvi korraga näha. Samal ajal paisati taeva poole kuldseid sädemeid, mis kogu vaatepildile nõidusliku efekti andsid. Kõik see oli väga kaunis. Mõned, kes tulele lähemal, nihutasid end vaikselt kaugemale.
"See on veel vähe, ent midagi taolist pidavat juhtuma kehade sulatamisel. Tõenäoliselt ei saa me aga iial teada, kui täppi see põlvkondades kantud arvamus on läinud."
Kuigi see oli põnev, leidsin end haigutust maha surumas. Ma ei teadnudki, kui palju kell juba oli. Praegu aga suutsin silmi veel lahti hoida.
"Naudid vaatepilti?"
Vaatasin üles, leides Shane'i seismas minu kõrval. Ta kandis vaid õhukest T-särki, kuid järele mõeldes olid väga paljud siin lõkke ääres mitte just päris temperatuurile vastavalt riides.
"Võib siia istuda?" küsis ta, osutades tühjale pinginurgale minu kõrval. Vastuseks ma vaid noogutasin. Kuid kui Shane istet võttis, tundsin millegipärast, nagu oleks ta ühtäkki liiga lähedal. Tegelikult oli aga vahe minu ja tema vahel isegi natuke suurem kui minu ja Kory vahel, kes istus minu teisel küljel.
Ma tundsin ikka veel, et olin hommikul Shane'iga natuke halvasti rääkinud. See, mida Elissa pani mind tegema, oli minu mõtteid küll pikaks ajaks hajutanud, ent nüüd tuli see ikka tagasi. Amanda hakkas jälle rääkima, ent ma ei pööranud sellele enam nii suurt tähelepanu.
"Vabandust," sõnasin viimaks vaikselt, vahtides enda ette maha. "Hommikuse pärast, ma mõtlen."
Kuigi ma seda ei näinud, tundsin endal Shane'i pilku. Hetke ei öelnud ta midagi.
"Sa ei pea selle pärast vabandama," sõnas tema pehme hääl viimaks. "Ma arvasin, et mina olin see, kes solvanud oli."
Tõstsin aeglaselt pea, nähes kõigest vaevumärgatavat muiet tema huultel.
"Sel juhul ütlen ka mina omad vabandused," lausus ta, "ja võibolla unustaks selle? Ma ei soovi tegelikult kedagi hukka mõista."
Ohkasin õrnalt, enne kui noogutasin. Peale seda püüdsin veel keskenduda Amanda jutule, kus ta rääkis juba lähemalt müüdist, kus maailma esimene savannalane karu hingega raskustesse jäi. Ent minu keskendumisvõime jäi aina raskemaks. Osaliselt väsimusest, osalisest kõikide erinevate mõtete tõttu, mis minu peas uuesti võimust said. Ma siiani pole Jake'ilt midagi kuulnud. Ja ma peaksin homme hommikul ka oma vanematega ühendust võtma. Ja Nicole'iga. Ning Rudy? Ma pole tema häält enam ammu kuulnud. Nende mõtete keskel jäin ma aina unisemaks, kuni ma enam silmi lahti ei jaksanud hoida.
_________
See ei tulnud ju liiga "Videvik", ega? xD Ma ise alles hiljem taipasin. Igatahes, see osa peaaegu ületas oma pikkusega siiani kõige pikema osa, mis oli vist 24. Umbes kolm rida jäi puudu ;D
Seda ka, et kui ma kirjeldasin Elissa hinge värve, mis olid lavendel ja erkkollane, siis võin ka öelda, mida need tähendavad.
Lavendel: Kujutlusvõime, ebareaalne, unistaja, lenduv.
Kollane: Loominguline, intelligentne, mänguline, kergemeelne, muretu, seotud eluenergiaga.
Ning järgmises osas peaks juba rohkem "actioni" tulema. Ja (võibolla) näeb ka viimaks Jake'i :D